Pärnust olulise kunsti- ja kultuurikeskuse, -pealinna tegemise mõte on kaua õhus olnud, nüüd saite seda arendada, sest erinevalt muudest Non Grata ja Diverse Universe'i aastatest olite sunnitult kodused, mitte suur jagu ajast maailma radadel, kuhu teid tagasi oodatakse. Kuidas too idee sündis, kuidas too sundvangistus mõjunud on?

Mina ei ole võtnud seda vangisolekuna. Kõik tunnevad meile kaasa, et Non Grata ei saagi nüüd väljamaal tuuritada – see pole minu jaoks traagika. Inimene peab olema kohanemisvõimeline ja muutuvas keskkonnas uusi lahendusi leidma. Kohanemisvõime on ühtlasi üks intelligentsuse põhikarakteristikuid – ümbritsevate taustsüsteemide mõistmine, nendes toimimine ja vajaduse korral ümberorienteerumine. Ma ei ole seda pandeemiat isegi surutisena tajunud. Minu tegevusest on küll täiesti valesti aru saadud, kui arvatakse, et lavaline etlemine on mulle olemuslikult vajalik ja nüüd, kui ma seda teha ei saa, on mu identiteet kadunud. Ma olen vaba mees, olen alati teinud seda, mida ise tahtnud, kuid üksikisiku vabadus on suuresti võimalik tänu tunnetatud paratamatusele. Olen alati proovinud olemasolevat muuta, käia sissetallamata radu, püüdnud pigem keskkonda ise luua kui assimileeruda olemasolevasse, aga inimene on ikkagi ühiskondlik produkt.

Loovpealinna idee – see ei ole ainult kultuuripealinn, vaid Loovpealinn – see tuli alles möödunud aastal. Rail Balticu ja Pärnu lennujaama valmimine lähima viie-kuue aasta jooksul annab Pärnule täiesti uue geograafilise positsiooni ja Pärnu peab selleks ajaks olema valmis seda rolli täitma, mitte ainult suvise kuurortlinna, vaid ka aastaringselt toimiva kultuurikeskkonnana.

Linn peab muutuma selliseks, et siin tasuks inimesel üldse peatuda – et sa ei sõida otse Tallinnast Riiga, vaid Pärnus peaks olema midagi mahatulemisväärset.

Loovpealinn või Creative Capital of Estonia. Kui me selle välja käisime, siis osa kultuurirahvast leidis, et oi, see kõlab nagu äriettevõte. See on nii laiemalt mõeldudki. Loovus ei tähenda otseselt ainult kultuuri – kirjandust-muusikat-filmi –, peab ju olema ka äriliselt loov nagu Silicon Valley's, spordis, teeninduses, riigivalitsemises – see on interdistsiplinaarne loovpealinn, mis ühendab kõiki eluvaldkondi.

Kultuur ja kunstid käivad sinna sisse, aga see on ikkagi suurem mõte – et linn ise oleks loova potentsiaaliga nagu start-up, et see kaasaks inimesi, mistahes erialal nad tegutsevad. Kui seda teha ainult kitsalt kultuuripõhiselt, siis kaasaks see liiga vähe inimesi – kunsti vahendamisel üldsusele on kindlasti vaja leida uusi vahendeid.

Art world teeb praegu kogu aeg inimestele selgeks, et kunstis on hirmsasti vaja millestki aru saada, kui sa taustsüsteeme ei tunne, siis oled nagu eesti mats prantsuse õukonnas. Inimesed pelgavad galeriisid – mult on küsitud näituse avamisele kutse peale, et mis seal peaks selga panema ja palju pilet maksab. Tahaks, et iga inimese ja eriala loovus paistaks välja, et sellest tuleks mudel, kuidas me ühiselt ühiskonnaga tulevikus üldse edasi saaks minna.

Kas see on üldse võimalik? Inimesed näevad sindki nii, et Paldrok tuleb jälle kohale, paneb midagi põlema, keegi võtab end paljaks ... eelarvamused on nii tugevad. Näed sa, et Pärnus saab seda valli murda, see on ju olnud ka suvepealinn, noorte osside pealinn jne.

Üks Loovpealinna harudest on Pärnu loovlinnak, mis on nüüd ka mõne kuuga vanas õlletehases käima läinud. See on väga algusjärgus – aga see ongi olnud varem selline nn osside ajaveetmiskoht, üldse mitte pahas mõttes, see on släng lihtsalt – iganädalane pidupaik. Selle eesmärk on tuua loovus igaüheni. Ma ei teeks vahet neil, keda sa nimetad ossideks, ja intellektuaalidel ja ... aga Pärnus on ikkagi 1992. aastast, mil sinna tehti Sütevaka humanitaargümnaasium, mille kunstiosakonna performance'i õpetajaks sai kunstnik Sorge alias Margus Tiitsma, ning juhiks Reiu Tüür – tehtud ikkagi juba 30 aastat tõsist kunstikasvatust just tegevuskunsti alal.

Kõik need kohkumused-hirmud jäid 1990ndatesse, siis võeti tõesti perfokat nähes telefonitoru ja helistati politseisse. Ükskõik, mis seal toimus. Praegu isegi 9. klassi lõpetajad kirjutavad performance'ist oma lõputöid, see on nii populaarne. Pärnakad on saanud seda kunstikasvatust maast madalast, selline kunst neid ei kohuta, ükskõik kui väikekodanlikud nad oma tavaelus võivad olla.

Pärnu loomeringkondade enda sisimad löömad on olnud ka üsna tõsised, kuidas see jõudis selleni, et vähemasti tänavuse suve programm on küll erinevate tegijate vahel hästi koordineeritud ja kokku pandud, erinevad korraldajad saavad läbi – on see olnud teadlik leppimine? Sisevõitlusest ühtsuseni?

Ma ei tea sellest sisevõitlusest midagi. Kultuurilisel pinnal pole küll hõõrumisi olnud. See on olnud vast rohkem kultuuripoliitilisel tasandil. Ma ei vannu kunagi alla lollusele, nõmedusele ja poolpeeretamisele. Andrus Kallastu ja Eesti Muusika Päevadega oleme alati teinud koostööd, Schönbergi nüüdismuusika päevade raames on koos esinenud RAM ja meie performance'i-tegijad; luuletajate, muusikute, tantsijate, näitlejatega. Kui keegi ei ole haldussuutlik ja tema klubi kinni läheb, siis see pole kultuuri siseheitlus, vaid majanduslik abitus, mis on paljudele boheemlastele omane. Selles osas on alati probleeme, aga see ei puutu otse kultuuri, loovusse. Kui kokkulepetest ei peeta kinni, see on halb – ja kõigiga ei saagi ju alati koostööd teha.

Pärnu linn on jällegi ainus linn Eestis, võib-olla Euroopas või maailmas, kus volikogu liige on tõusnud püsti ja pidanud oma loengu kaasaegsest kunstist. Ma pidasin seda alul lavahuumoriks. Mis see oli?

Suurepärane performance! Kui sa tahad inimesi kunsti või kultuuri juurde tuua, siis on üks võimalus see surnuks kuulutada! Toosama performance RAM-iga kunagi – Pärnu kontserdimajas – aktsiooni käigus tõusis RAM täies pikkuses ühel hetkel püsti ja lahkus saalist nagu üks mees ja dirigent veel ukselt hõikas tagasi – "Ma loodan, et Eesti kultuuriga ei juhtu kunagi nii!" Pärast seda veel muusika- ja kunstikriitikud küsisid, et kuidas te võisite RAM-iga nii teha – see oli 1990ndatel, keegi ei teadnudki, et mingi RAM enam kuskil eksisteerib. Kultuur oli nii maha tambitud. Nüüd aga sööstsid kõik armastatud koorilaulu päästma.

Täpselt samamoodi mõjus tolle volikoguliikme kõne – kõik üle vabariigi hakkasid tõestama ja sõna võtma, kui tähtis on kunst ja kultuur meie ühiskonnas. See mees oli täielik geenius, tõmbas Pärnule tühja koha pealt sellise tähelepanu. Kõige parem viis loodust kaitsta pole mitte jutlustada, et loodus on tähtis, seda peab hoidma, vaid minna ja võtta pargis mootorsaega kõige ilusam puu maha – ja sa näed kohe, kuidas hordid jooksevad oma elu hinnaga seda kaitsma. Sama on kunstiga – Non Grata performance'id räägivad enamasti ikka vastupidist, pöördvõrdelist keelt, et inimesi käima panna.

Neis on valu, tuli, riitusemoment ja rituaal, pühadus täiesti sees olemas. Haigetsaamine, uueks saamine, maailmalõpp ...

Me käisime hiljuti Tiibetis ja oleme seal leidnud, et asjad, mida Non Grata alateadlikult teeb oma etendustes, on samad nagu tiibeti ravimeetodid. Tulega tule ravimine! Automaatsed valikud, energiate suunamine – ma lavale minnes kunagi ei tea, mida ma rääkima hakkan, isegi pidepunkte ei pane, ainult teema on teada. Siis ma vastavalt olukorra kujunemisele genereerin seda juttu.

Ma olen pidanud üle maailma ülikoolides loenguid, Sorbonne'is ja École Nationale Supérieure des Beaux Arts'is, Pariisis, Cooper Unionis ja Pratt instituudis New Yorgis, kunstiakadeemiates Hiinas, Koreas, Jaapanis, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas ja kõikjal Euroopas, aga kunagi pole ma teksti ette valmistanud. Alustan oma kõnet vastavalt energiale ruumis ja improviseerin sellest lähtuvalt. See on energia suunamine, mitte ettevalmistatud ajupesu.

Kuidas kaasata oma tegevusse loodusjõude?

Koroonna tõttu jäi meil pooleli ühistegevus Amazonase indiaanlastega. Nad tahaksid, et ma sinna läheks ja nendega koos rituaale teeks. Me oleme aastaid New Yorgi anarhistidega koos neile raha kogunud, viimane kord koguti 2500 dollarit, nad ostsid selle eest paadi, millega päästeti sõjaväe käest ohutsoonist ära 250 inimest ja viidi Amazonase teisele kaldale.

Oklahomas olen kohtunud meie performance'idel komantši sõjapealiku Quanah Parker'i lapselapse Dean Breadiga, ja nad tahavad mind oma hõimu vastu võtta – ta lubas selle rituaali teha erilise põletusrauaga. Animismi usutakse seal tõeliselt ja seda praktiseeritakse tulemuslikult.

Sa oled mingis mõttes väga meheliku kultuuriruumi esindaja, teisest küljest kaasaegsest kunstiruumist – kas siin pole mingit lõhkuvat vastuolu?

No meie peres olen mina see feminist. Taje [Paldrok] on alati meeste poolt, ma olen alati naiste poolt. Muidugi ma seisan oma õiguste eest ja ei anna alla, mu isa oli raskekaalu profipoksija ja nii palju olen ma õpetust puht isiklikul pinnal saanud. Ma oskan enda eest seista, aga macho-kultuuri eest ma küll ei seisa, see on natuke olnud Non Grata kuvand väliselt küll. Seesama pöördvõrdeline kunstiline kujund. Ma ei ole selline seksist, kes inimesi vastavalt soole klassifitseerib.

Aga kui sind ikkagi tahetakse sõjaka hõimu liikmeks – oma pere ja oma hõim, "kuni su küla veel elab" – see on väga teadlik poliitiline suund, aga sa oled ... kuidas öelda?

Kosmopoliit?

Oled või?

Tavaliselt oleme kümme kuud aastast maailmas rändamas, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Aasias, Eestis ka umbes kaks kuud. Pidev ringiliikumine. Eks need hõimupealikud on ka ikka näinud, et selles universumiga ühinemises, universaalses maailmanägemises on rohkem energiat kui oma külas. Tuleb võtta sisse teisi mõjusid – see tervendab oma hõimu, tugevdab. Ma olen samas väga uhke ka selle üle, et olen eestlane. See, et üks poliitiline partei meil on monopoliseerinud isamaa ja nüüd teine teeb sama rahvuslusega, see on täiesti naljakas – kas meil pole mingit õigust sellele? Järgmine kamp võiks veel nimetada end Emakeele parteiks ja võtta ära meilt meie keele. Seda on nii kerge tekitada. Hakatakse rääkima, et näe, sa pole meie poolt, järelikult ei armasta sa oma emakeelt jne.

Ma vaatasin hiljuti üle just punklaulupeo klippe, ja mõtlesin – meie punk on küll rahvusliku mekiga, aga ikkagi vasakpoolne, anarhistlik-humanistlik liikumine – ja veidi aja eest oli see veel just nagu kõigi mõtlemises, n-ö rahvalikus versioonis olemas. Nüüd enam pole, nagu ära unustatud. Ma olen selle peale isegi veidi solvunud, nagu mult oleks midagi ära võetud. Aga sina ei ole vist eriti solvuja tüüp?

Maailm muutub. Meil ei ole õigust jääda "oma" ajahetke kinni. Maailm on pidevas muutumises ja me muutume koos sellega. Kõik kunagised noored rebel'id hakkavad ühel hetkel rääkima – "meie ajal" oli õige elu, nüüdsed noored on lollid! Aga tegelikult ei ole ju maailmas säärast ajahetke, kus eksisteeriks n-ö õige, "päris elu".

Puberteedi mõte on selles, et kui noor saab suguküpseks, siis ta muutub nii vastikuks, et vanemad peavad ta koopast välja viskama. Muidu ta jääkski sinna passima, ta peab lahkuma ja iseseisvaks saama – oma pere looma. Maailm läheb edasi ja muutub, selle peale ei saa solvuda.

Non Gratat on ikka peetud punk- või anarhistlikuks grupiks, me oleme anarhismifestivalil New Yorgis alalised esinejad. Kui lähtuda anarhismi dogmadest, siis ma ise end suureks anarhistiks ei pea.

Oled Sa nüüd kodusena ja sündmusi Eestis korraldades poliitiliselt ettevaatlikum?

Ei, mina ei ole kunagi ettevaatlik. Mul puuduvad filtrid, pole põhjust. Eestis praegu laineid löövad poliitilised jõud on üsna marginaalsed, vaadake nende toetusprotsente. Intellektuaalid justkui poleks meediakäitumist õppinud. Mida rohkem sa neist räägid, seda rohkem see neid toidab. Vastaspoole saab nii ära kaotada, et sa neist ei räägi. Kunstimaastikul toimib selline tasalülitamine väga hästi, oleme omal nahal kogenud, kuidas see üldisesse poliitilisse teadvusse ei jõua?

Oskad sa tuua näite, kuidas see kunstis toimib?

Eesti kunstis on ainult Tallinn-Tartu telg, see, mis on Pärnus või kuskil kaugel, see pole tähtis, seda ei kajastata. Maaregioonidest pärit kultuuritegelinskid, kelle emad-isad on maal sõnnikut visates raha teeninud, et lapsukesed saaks ilusasti Tallinnasse kooli ja valgetesse kuupidesse šampanjaklaase kõlistama, unustavad oma päritolu ruttu.

Minu jaoks on Eesti nii väike, et see on kõik üks küla. Tallinn pole ju suurlinn. Aga sellest tasalülitamisest – sellest, mis ei meeldi, lihtsalt ei räägita.

Mis su plaan Pärnule praegu on?

Andsin sellise lubaduse, et nende kolme kuuga me teeme dumping'u korras Pärnust loovpealinna, nagu see võiks ollagi. Lõime paari kuuga loovlinnaku, Loovpealinna TexMex galerii, Kunstihoovi, oleme arutanud linnavalitsuse erinevate tasanditega süsteemiuuendusi ja koondanud siia suveks inimesi. Paljud on öelnud, et usk on Pärnusse tagasi tulnud.

Ma tahaks, et linnavalitsus hakkaks ka oma tööd tegema. Kaua meie siin paari mehega rabeleme oma muu elu kõrvalt, teeme tööd, millega peaks tegelema terved omavalitsuse osakonnad? Inimesed saavad palka selle eest, et linna pildil hoida, sündmusi korraldada, tuua Pärnusse kunsti, sporti, äri, inimesi ja ideid. Nüüd võiks ametlik struktuur selle kõik üle võtta ja jätkata rohujuuretasandilt alustatut.

Me oma biitnikust klassikule, veendunud uustallinlasele Steve Vanonile loovlinnakus nii meeldis, et ta tahabki sinna jääda tegutsema. Üldse: koroonaajastul jäi ju nii palju pindu tühjaks või virelema, need võikski anda kunstnikele ja teistele loovasse kasutusse – nood toovad kaasa omakorda sõpru, kõik hakkab kasvama. 4--5 aastaga võiks ideaalis sinna jõuda küll, et Pärnust saaks õitsev linn. Selleks aga tuleb tegutseda. Soodne peab olema nii äri-, elu- kui ka kunstikeskkond. Pärnus puudub veel see taristu, see on tulevikumuusika. Suurem eesmärk on see, et Eestis tekiks laiemalt elamisväärne keskkond, mitte ainult Tallinnas.

Mina tulin Pärnusse Non Gratat tegema ja jäin siia – siin on talvel väga hea vaikne loov keskkond, saad oma asjad ära teha, ja minna tagasi New Yorki või Berliini plahvatama. Ma ei räägi Pärnust, vaid igasugusest väikelinnast – sama mudeli saaks panna Valgasse, Rakverre, Narva, ükskõik kuhu. See on universaalne mudel.

Mida Sa tahtnuks rääkida, mida ma sult ei küsinud? Mulle küll tundus, et sa juba tegid seda just praegu.

Jaa, Non Grata iseenesest oli meie hariduspoliitiline performance – tollal ei olnud eraldi kujutava kunsti kooli, vaid suured nõukogudeaegsed "tarbekunstivabrikud". Me lõime sellise ja see protsess oli üks suur performance. Samamoodi iga sündmus – kogu festival on üks etendus, sündmus, teos. Kuidas see tehtud on, kes on kaasatud – see on kõik performance, mitte üksik aktsioon laval. Festival on kokkutulekukoht, seal peaks sündima midagi uut, loovat, kunst on ainult vahend, et inimesed kokku tuleks –, kokkusaamistes, diskussioonides, koosolemises tekivad uued ideed. Nii isiklikul kui universaalsel tasandil. Selline asi hakkab ühiskonnas ära kaduma, sünergiat peab hoidma. Ja isiksusi.

"Romantikast ühiskonnakriitilise räiguseni" Pärnu linnagaleriis avaneb laupäeval, 28. augustil ja on avatud 18. septembrini.