Esmalt tuleb selgitada, kuivõrd sürreaalseks on muutunud olukord kinolevis. Mina (koos veel hulga õnnelikega!) nägin Peeter Simmi filmi "Vee peal" juba möödunud aasta novembris PÖFF-il, kui see võistles festivali põhivõistlusprogrammis. Võis ju rõõmust hõisata, et oi kui äge film, aga pärast kaht linastust tuli vaikus. Tegelikult, olgem täpsed: ei tulnud mitte vaikus, vaid neli-viis kinolevi edasilükkamist koroonaviiruse tõttu, lõppkuupäev langes siis ametlikust esilinastustest nii umbes kümne kuu kaugusele.

See aga tähendab, et kui üldjuhul saab arvustusse valada oma värsked emotsioonid pärast filmi nägemist, pean antud juhul kaevuma möödanikku ja üritama taasluua neid mõtteid-tundeid, mis tekkisid eelmise aasta lõpus pärast "Vee peal" esmakordset nägemist. Seega kimbuke tolmuseid tundeid, aga mis teha.

Esialgu suhtusin Peeter Simmi värskesse filmiprojekti üsna skeptiliselt. Esimeste lühiklippide põhjal tundus, et tegemist on kammerliku, ehk isegi teatraalse rahvakomöödiaga, mis loodab mängida "ENSV" sarjast tuttava jantliku nõukanostalgia peale. Õnneks eksisin rängalt, sest "Vee peal" on hoopis südamlik ja muretu üleskasvamise lugu, millesse huumor on põimitud loomulikult ning valitud ajastu loob pigem universaalse romantilis-nostalgilise ruumi, kus nõukaesteetika ei mängi suuremat sisulist rolli. Seega vahelduseks üks rahvakomöödia, mis ei pea vaatajat idioodiks, vaid austab nii iseend kui ka saalisolijat.

Üllataval kombel on suutnud Simm tabada ära hea tasakaalu filmiliku ja teatriliku esteetika vahel. Kui näiteks "Eesti matuse" ekraniseering – mis sarnaneb oma rahvakomöödia taotlusega üsnagi filmile "Vee peal" – jäi kinolinal staatiliseks ja ühele hoovile surutud tegevus pigistas filmist välja igasuguse mahla, siis antud juhul on tulemus vastupidine.

Pisike küla, milles kogu tegevus toimub, mahuks küll oma nelja-viie maja ja värvikate tegelastega vabalt ära ka teatrilavale, Simm aga on selle keskkonna hästi valitud tempo ja dünaamilise pildikeelega vägagi elavaks muutnud. Tegelasi on vaid käputäis, aga pidevalt jääb tunne, et siginat-saginat on kõik kohad täis. Selles võttepaigas on omajagu teatraalsust, aga see ei hakka filmi lämmatama, vaid aitab hoida sündmustiku tiheda ja kontsentreerituna.

Tahtmata kuidagi Eesti filmidele liigset tumedust ette heita, tuleb ikkagi tunnistada, et ei mäleta lähiajast ühtki naljalt kodumaist linateost, mis oleks läbi ja lõhki sedavõrd helge. Peategelase Andrese (Rasmus Ermel) üleskasvamise loos on mõistagi ka traagilisemaid hetki, kuid see ei mõjuta tingimata filmi üldist tonaalsust. 68-aastane Peeter Simm on teinud Eesti ühe läbi aegade parima noortefilmi, mis annab silmad ette ka suve algul kinodesse jõudnud "Öölastele".

Ehk ei olegi vaja nooruse essentsi vaja otsida ööklubidest ja moodsast peomelust? "Vee peal" näitab, et täiesti piisab ka esimesest armastusest, kalalkäimisest ja soojadest suvepäevadest, sest isegi kui me pole neid asju sellisel moel kogenud, kannab see kõik emotsiooni möödunud ilusamatest aegadest.

Seetõttu ei huvita Simmi ka niivõrd noorus nooruse pärast, vaid ta vormib Ruitlase käsikirja-raamatu abil otsekui pildi eestlaste kollektiivse mälu helgest nurgakesest. Kohast, kus pole vaenamist-vassimist, kadedust ega parandamatut raskete aegade taaka, vaid inimesed on päriselt õnnelikud. Muidugi, keegi sureb ära, keegi on joodik, keegi on lihtsalt loll, aga peetersimmilikus maailmas on see pigem elu teater. Reaalsuse kurbnaljakas paratamatus, mida tuleb võtta just sellena, mis ta on.

Imelikul kombel ei tee Simm "Vee peal" puhul mitte midagi sellist, mida igas teises Eesti filmis ei proovitaks. Näiteks see, et keerame kõigile tegelastele vinti peale ja muudame nad karikatuurseks. Korduvalt varem nähtud, aga kui üldiselt istun kodumaiseid komöödiaid vaadates morni näoga, siis nüüd naersin ikka südamest. Või siis idee tõsta fookusesse maal elavate eestlaste totter ja paroodiline eluolu. Enamasti pigem tüütu ja kulunud, Simmi-Ruitlase käe all jääb aga mulje, et see jaburdamine tuleb otse südamest ning nalja pole väevõimuga pastakast välja imetud.

Ja kui sellest kõigest veel väheks jääb, siis on režissöör suutnud mitmest teada-tuntud näitlejast välja pigistada nende karjääri parimad rollid. Marko Matvere mängib Valterit – keda võib nimetada korraga nii põhjakäinud joodikuks kui ka elumeheks – lustiga, mida kohtab kinolinal harva. Tema rollist kiirgab nii särtsakust kui ka elutarkust, kohati ihkaks isegi, et talle oleks antud rohkem ekraaniaega. Ka Aarne Soro mängitud lollipaberitega Kolla on siiras ja südamlik, tema häbitu sinisilmsus kõige maailmas toimuva suhtes paneb korduvalt naerma. Ja mitte tingimata halvustavalt tema üle naerma, vaid naerma tema ootamatult eluterve maailmapildi peale.

Minusugune kriitik võib siin ju mögiseda, aga Peeter Simm on teinud filmi, mis on ennekõike mõeldud inimestele. Noortele ja vanadele, maalt ja linnast. "Vee peal" on naljakas, lihtne ja vaat et veatult teostatud eesti lugu, mis on hea kinnitus, miks meil on vaja kolme miljonit lisaeurot filmirahastusse juurde. Eesti komöödiate pikas reas on "Klassikokkutulekul" ja "Svingeritel" kahtlemata oma koht, aga ajahammas närib need filmid kiirelt püdelaks. Seevastu "Vee peal" mõjub ajatuna ning on ilmselt sama värske ka 20 aasta pärast. Elame-näeme!