Karmen Juhkam. Teatrivaataja hingeline seisund "Kuritöö ja karistuse" etenduse kestuse ajal

Draama festival 2021
Draama festival 2021 Autor/allikas: Rasmus Kull

Karmen Juhkam kirjutas Draama festivali blogis lavastusest "Kuritöö ja karistus".

NB! Arvustus on inspireeritud Raskolnikovi artiklist "Kurjategija hingeline seisund kuritöö kestuse ajal". Tasub silmas pidada, et tegemist on siiski fiktsionaalse teatrivaataja kogemusega.

Etenduse eel on teatrivaataja elevil mitmel põhjusel. Esiteks algab nauditavaid teatrielamusi lubav festivalipäev, mille esimene särav täht on teatrikriitikute seas mõningast segadust külvanud "Kuritöö ja karistus". (Kriitikud võivad ju ilma igasuguste südametunnistuspiinadeta oma truu lugejaskonna ees kirjutada, mida nad tahavad, ning harilikud (parema sõna puudumisel) vaatajad peavad ise kuidagi Dostojevski monumentaalse teose, lavastajate kontseptsiooni ning kriitikalaviini vahel laveerima.)

Teiseks põhjustab elevust lavastajate tandem ise. Ojasoo ja Semper on end jäädavalt eesti teatri ajalukku kirjutanud (paradoksaalsel kombel saab oleviku teatrilavadel neid Eestis pigem harva näha, kuid see selleks) ning midagi vähemat kui nii-öelda uue sõna ütlemist neilt ei oodata.

Saalis istudes silmitseb teatrivaataja nii ootusärevuse toitmiseks kui ka rahutuse leevendamiseks lava. See on kolme seinaga kulunud korter, isegi lae võib parema tahtmise korral juurde mõtelda. Korraks välgatavad ta peas sõnad "eksperiment" ning "laboritingimused", kuid ta ei peatu neil pikemalt, sest toa kohal rippuval ekraanil jõuab kell täistunnini ning etendus algab. Rahulikult, lausa ükskõikse aeglusega tõuseb vanamutt voodist. Hommikuste toimingute vaatamine jõuab peaaegu igavaks muutuda (sest kui paljud meist ikka teavad, et hakkavad surema ja proovivad siis oma viimaseid minuteid kujuteldava publiku jaoks huvitavamaks elada), aga plärisev uksekell kuulutab Raskolnikovi saabumist.

Sealt edasi ei sarnane vaatamiskogemus enam tavapärasega. Teatrivaatajat haarab justkui haigus. Kõik tundub korraga liiga vali. Näitlejate publiku poole mängimine (mida ei tasu segi ajada neljanda seina lõhkumisega ja mida mõni teatrikriitiku kalduvustega vaataja julgeks nimetada saksapäraseks näitlemiseks), jäikus ja füüsiline ekspressiivsus nende kehakeeles (mis sageli annab tegelase iseloomu kohta vihjeid), vahel räuskamiseni küündiv hääl ning ekraani ja näitleja vaheline võitlus publiku tähelepanu eest (ekraan võidab iga kord) - kõik see tekitab vaatajas rusutust, kurnatust ja tüdimust.

Tal on veidi raske hingata, pea on paks ning saalist lahkudes on ta ilme mornipoolne. Tualeti järjekorras seistes märkab ta veel mõnda segaduses nägu, kuid ei saa olla kindel, millest see on tingitud. Kuigi ka tema naudib enamasti vaheajal kohvi ja kooki (enamasti ettetellitud, kuid tol õhtul oli ta selle miskipärast tegemata jätnud), otsivad tema silmad aga hoopis enda meelisravimit segadusele: kavalehte. Nii mõnigi kord on ta sealt leevendust saanud ja loodab sellele ka täna. Natuke väsinult (kuid samas äsjase suveteatrimaratoni läbi elanud vaataja visaduse ja optimismiga) seab ta sammud tagasi saali.
Teise vaatuse alguses saab temagi osa Raskolnikovi haaranud enesekindlusest. Vaataja muigab järjekordse leidliku ja ettekuulutusliku muusikalise valiku üle ning rahuneb. Ajutisest rahunemisest (ja ka iseenese tähelepanelikkusest) kannustatuna suudab ta nüüd paremini lavastust jälgida ning ekraani ja ekspressiivse mängulaadi tingitud võõritusest hoolimata kaasa elada.
Järsku koidab mõte, et esimeses vaatuses oli ekraanil näha hullunud inimese fookuse muutumine ja enesetaju. Samas võib see kujutada enamiku tegelaste nihestatust päris elust. Ta peab selle üle hiljem pikemalt mõtlema, kuid varasem segadus hakkab natuke hajuma ja enesekindlus kasvab. Tagantjärele suudab ta isegi rollisooritusi hindama hakata. Äkki see Ojasoo ja Semperi kastmes Dostojevski polegi nii hull?

Ootamatult avastab ta ennast mitmel korral naermas ning jõuab järeldusele, et teine vaatus vahetab kiiremini tonaalsust ning toetub suuresti esimeses vaatuses ennast kehtestanud palavikulisusele. Meeleolu on korraga lõbus ja ärev, hulljulge ja kontrolli all ning püstolipaugu kõlades võpatab ta koos terve saaliga (esimese vaatuse ajal poleks pauk väsimusest läbi murdnud).  

Tal on hea meel, et kunagi ammu sai raamat läbi loetud, sest vaatuse alguses ootamatult leitud energiavarud ja visadus hakkavad üks hetk raugema. Lavastuse atmosfääri vastuvõtmine on väsitav ning kujundikeel tihe. Lõpuks tabab ta ainult kuklas kiiresti hajuvaid mõtteid lunastusest, naisest, ülestunnistamisest ja soovist end ülendada haruldaseks (kuid ta on üsna kindel, et kõigist neist, kes tapsid või tahtsid tappa, kuulub tema sümpaatia neile, kes seda ei suutnud). Ta ohkab kergelt ja loodab, et jõuab kavalehe abiga niidiotsi ajades kõigi nende mõtete juurde hiljem tagasi.

Kassi ja hiire mäng jõuab oma paratamatu tulemini. Etenduse lõpus ta korra üllatub ning seejärel üllatub enda üllatumise üle. Kas oli see tõesti nii ootamatu? Lõpplahenduse kirjeldus on ju arvustustestki läbi käinud, kuid ometi muutus teater korraga reaalsuseks, eksperiment murdis saalist välja. Saali pimenedes jõuab ta hetkeks igatseda ja unistada näha lavastuse lõppu hoopis tänavalt, kuid näitlejate kiire naasmine tõmbas sellele unistusele vee peale (nii kiiresti lihtsalt pole võimalik tänavalt saali tagasi tulla). Mõni teine kord, mõni teine lavastus.

Massiga saalist välja valgudes on ta mõtted endiselt lavastuse juures (mis on mõneti ebatavaline, sest sageli suruvad olmelised probleemid nagu bussigraafik ja tühi kõht äsjase elamuse mõtete tagumisele riiulile). Mida siis üks harilik teatrivaataja sellest kõigest arvama peaks? Igatahes üks on kindel, mõtleb ta Vanemuise mäelt alla lonkides: kui sõber tunni aja pärast küsib, kuidas oli, saab rahuliku südametunnistusega vastata, et oma silm on kuningas.

Dramatiseerijad, lavastajad ja lavakujunduse autorid → Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Valgus- ja videokujundaja → Petri Tuhkanen
Helilooja → Jakob Juhkam
Tõlkija → A. H. Tammsaare
Osades → Ursel Tilk, Hendrik Toompere, Priit Võigemast, Taavi Teplenkov, Hilje Murel, Marian Eplik või Mirtel Pohla, Uku Uusberg (Tallinna Linnateater), Helena Lotman, Markus Luik

Toimetaja: Kaisa Potisepp

Allikas: Draama festivali blogi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: