Nähtud kava oli rikkalik – seitse lavastust nelja päeva jooksul, mille hulka kuulusid Von Krahli Teatri "Pigem ei" ja "Sa oled täna ilusam kui homme", Eesti draamateatri "Kuritöö ja karistus", Ugala teatri "Valged põdrad", Tartu Uue Teatri "Mängu ilu", Rakvere teatri "Katk.Est.Used" ja Kanuti Gildi SAALi "Gangstarap". Kui muidu võiks igast etendusest kirjutada mitmeid lehekülgi, siis siinkohal toon neist esile ainult kõige olulisema.

Kanuti Gildi SAALi "Gangstarap" tundub selline lavastus, mille puhul paistab publik olevat igal etendusel aktiivne osaleja, kes mõjutab lõpptulemust. Tajusin oma rolli etenduse algusest peale. Kujutlesin end kõndivat metallist tüvedega kõrges ja tihedas, troopilises metsas, kujutlesin, kuidas mantlid ja joped hakkavad järsku end liigutama, hõljuvad ja jooksevad metallpuude vahel ringi, kujutlesin end looduskaunis paigas jahimehega koos kõndimas ja saaki otsimas, kujutlesin end … (sisesta siia mõni ennast kõnetav mõtleja) loengul olevat, kujutlesin Ruslani Stepanovit ette kassina ja Artjomi tipp-korvpallurina, kujutlesin end ansambli Kino kontserdil olevat, kus inimesed istuvad baaris ja suitsetavad.

Publikul oli kogu etenduse vältel võimalus teha väga konkreetne otsus – kas minna iga kujutelmaga kaasa või oodata pidevalt midagi uut. Oli neid, kes olid etendajatega kaasas, naersid, tatsutasid jalga, isegi vestlesid, sest see tundus sobivat ning kindlasti oli neid, kes ootasid enamat. Võta siis kinni, kumb muhedam kogemisviis on.

Kui selles lavastuses oli juttu kassist, siis Rakvere teatri lavastuses "Katk.Est.Used" oli juttu hiirtest. Hiir ilmutab end küll vaid hetkeliselt, kuid see-eest väga eredalt. Tegemist paistab olevat narkouima hallutsinatsiooniga, mis kaob sama kiirelt kui ilmub. Hiir julgustab, et elus tuleks vähem põdeda. Kõiksugu tõdemusi, õpetusi, soovitusi ja igatsusi kuuleb etenduses veelgi. Igal karakteril on käimas oma eluga toimetulemise protsess. Tegeletakse küsimustega nagu endale võetud rolli püsivuse ja ainuõiguse vajalikkus, inimsuhete mõjuvõimsus, isiklik vastutus (enda elu, harjumuste, sõltuvuste, suhete eest), (valiku)vabaduse võimalikkus. 

Näitlejatöö oli trupiüleselt siiras, sundimatu ja helge. Enim meeldis Peeter Rästase monoloog, mille ausus lavastuse olemuse suhtes oli oma vahetuses puhtalt nauditav. Visuaalselt tuletas sõnajala kõrval diivanil istuv habemega mees meelde sketšisarja "Between Two Ferns" ("Kahe sõnajala vahel").

Etendusele järgnenud vestlusest käis läbi idee, et mõned tegelased on läbimas justkui siirderiitust. Näiteks noor naine, kes siirdub lapseootel naisest, tütrest, kaaslasest, näitlejast ema rolli, mis saab kindlasti mõneks ajaks kõige olulisemaks. Teised selle kõrval muutuvad vähem tähtsaks, muudavad oma vormi ja intensiivsust.

Seeläbi tekkis sidusus Ugala teatri lavastusega "Valged põdrad", mille aluseks oleva näidendi pealkirjaks oli "Siirderiitujad". Siirderiitus linnast maale, või mis enam kõnetas – noore paari leinaga seotud üleminekuprotsess. Mehe siirdeprotsessis on valu nii lapse kaotuse kui tegelikult ka naise kaotuse tõttu, keda on järsku väga raske mõista. Ta on pettunud ja kibestunud ning otsib lohutust väljastpoolt. Naine aga elab kaotust läbi intensiivse sissepoole suunatud pilguga. Tema jaoks tunduvad suhted teiste inimestega teisejärgulised ning abi saabub palju müstilisemal teel – tänu valgele põdrale. Siirdeprotsessis on helgus just läbi põdra tegelase, kes paistab naisest aru saavat ja talle südamepõhjast kaasa elavat. 

Lavastaja Andres Noormetsa poolt vormitud lugu vaadates kõnetas rahulik, kuid samal ajal pingest tihe atmosfäär. Selle loomisele ja kehtestamisele aitasid kaasa Ilo-Ann Saarepera samaaegselt pinev ja tasane rollilahendus, õhustikuline muusikavalik, mis sisestas süngust, kurbust, põgenemise püüet, vaikset lootust ning lava konstruktsiooni liigendamine justkui kaheks eraldi ruumiks või alaks.

Üks asetses publiku vaatepunktist lava kaugemas osas ning moodustas täiesti omaette ruumi, milles toimusid kõige intensiivsemad stseenid, aga need jäid seina ja akende taha. Need olid publikust kaugel, naispeategelase apaatsusest kaugel. Näen selles võrdpilti – apaatsuse all on tegelikult pidevalt toimumas mäslev äng, mida on õhustikus tunda, aga mitte ilmtingimata näha. 

Von Krahli teatri "Pigem ei" etendus oli lõbus, emotsiooniküllane, tugeva võõrituse tasemega, kuid samal ajal vaatajat enda vormiga sedavõrd kütkestav, et ei saanud muud moodi kui etendajatele tõeliselt kaasa elada. Jakob Juhkami originaalmuusika kommenteeris ja rikastas laval toimuvat võrdväärse tundeküllasusega. Lavakujundus võimaldas jagada etendajatega kohati võrdset silmapiiri. Vaatevälja katvad kulunud ja marraskil toolid ning luitunud paberihunnikud kuulutasid olustiku paigalseisu. Koreograafia oli rütmistatud ja lustakas, järgides hästi kabareelikku erksust.

Tegelaskujud on kõik ühteviisi köitvad. See on etendajate kooslus, kelle siiruses ja mängu armastuses ei kahtle ma neid vaadates kordagi. Innukad töötajad tekitavad tunde, et sooviks ka olla osa sellest kontorist, kus sedavõrd lõbus töö ja vile koos eksisteerivad. Samal ajal tean ma kindlalt, et introvert minus ütleks parema meelega alati sealsetele üleskutsetele sama malbelt ja osavõtmatult "pigem ei" nagu kontori pateetilis-lõbusat õhkkonda pahatahtmatult lõhkav Kuldar.

Mis küll peitub aga Kuldari "pigem ei" taga? Kas ta võib olla introvert? Kas uued inimesed tekitavad temas ebamugavust? Kas ta ei soovi kõike seda nö lisaväärtust, kuna soovib vaid süvenenult teha oma tööd? Mis üldse on see lisaväärtus? Kas Kuldari keeldumine on kriitika selle lisaväärtuse vastu? Või tegelikult see teda mitte niivõrd ei häiri kuivõrd lihtsalt ei huvita?

Võib-olla on tal sellest lisaväärtusest midagi hoopis paremat ja täitvamat hoopis teises keskkonnas, teiste inimestega. Või hoopistükkis omaette iseendaga. Ja võib-olla ei olegi tarvis muudkui lisaväärtust taga ajada. Sel juhul võiks olla tegemist tööga, mida tõeliselt nauditakse, kus lisaväärtus sisaldub juba töös endas. Kelle jaoks me tööd teeme, kelle jaoks maailmalaval oma rolli (või rollikimpu) etendame ning mis saaks, kui astuks sellest kõigest kõrvale? 

Von Krahli Teatri lavastust "Sa oled täna ilusam kui homme" vaadates olin eelkõige lummatud visuaalse ilu puhtusest ja tegelaste siirast eneseväljendusest. Valguskujunduses kasutatavad aegamööda vahelduvad õrnad toonid kommenteerisid tagasihoidlikult laval toimuvat ning samal ajal moodustus neist justkui rahulik päeva kulgemine. Kostüümilahenduses olid samuti kasutuses helged pastelsed toonid, mis rõhutas visuaalset õrnust veelgi.

Kõik see lasi tegelaste väljendusrikkusel, tundmuste erksusel, hetkede õitsema puhkemistel veelgi enam esile tulla. Minu kui vaatajani jõudis tegelaste mängu kaudu puhtsüdamlik eneseväljendus, siiras kaasetendajatele kaasaelamine, võltsimatud sisekaemused. Isegi, et kogu mängu saatis etendusliku olukorra õilmitsev sisutihedus, uskusin ma näitlejaid nende läbielamistes lõpuni välja. Ütleks isegi, et näitleja ei kontrollinud materjali, vaid materjal kontrollis näitlejat. Aga kuna materjal on sündinud näitleja tõttu ja tema kaudu, siis kehtib ka vastupidine tees.

Proovin harutada lahti üht konkreetset stseeni. Pika laua katmine lendlevate kangastega. Minu silme ette kerkis kujutlus mälu ja teadmiste aegamööda kulgevast kaost. On inimesi, kes kaotavad vanaduspõlves oma mälestused ja teadmised, kõik selle, mis teevad neist inimestest just need isiksused, kes nad ise teavad end olevat.

Protsess toimub aeglaselt, väikeste tükikeste haaval kuni lõpuks on kõik kadunud ja ajusoppides, kus varasemalt valitses teadmiste ja mälestuste rikkalik seosterägastik, on nüüd tühjus. Kõike on katmas uduloorina langenud unustuse kihid. Vaid üksikud mõttelõngad hõljuvad tasaselt kogu selle unustusemere kohal.

Stseeni toetas muusika, mis meenutas The Caretakeri heliplaate, kus on tegeletud mälu ja selle aegamööda kulgeva lagunemise, melanhoolia ja nostalgiaga. Mida kauem stseen kestis, seda nukramaks muutus mu meel ning kui stseen ei oleks lõppenud seal, kus see lõppes, oleks ma lahinal nutma hakanud. 

Eesti Draamateatri "Kuritöö ja karistus" ei hoidnud väljendusliku intensiivsuse koha pealt tagasi. Paratamatult ja kahetsusväärselt tuleb tõdeda, et esimese vaatuse täiskäik väsitas ja pani igatsema suurema dünaamilisuse järgi. Ometi oli selles vaatuses nii mõnigi hetk, mis pani misanstseeni lahenduse üle lõbustatult muigama ning tegelaste teksti esitamise volüümi osas silma kinni pigistama.

Tegelaste liikumised ja lavapildi muutused toimusid nutikate ja tantsisklevate lahenduste pidevalt voolava jadana. Videokujundus toimis oma läbimõelduses, põnevate, ootamatute ja rusikas-silmaauku-sobilike nurkade leidmises briljantselt. Ka muusikaline kujundus on väga tabav, igal hetkel täpselt oma kohas ning oli mõnelgi korral lõbustava muige põhjuseks.

Etenduse tipphetk on kindlasti uurija Porfiri Pertovitši ja Rodion Romanovitš Raskolnikovi teise vaatuse särisevat elektrit täis õhustikuga kokkupõrge, kus Priit Võigemast teeb täiesti meisterliku näitlejatöö. Stseenis sisaldub säärane pead segi ajav meelitav-keelitav hullus, mis tulvab ühest paigast ja emotsioonist teise sellise lõkendava säraga, et ei ole imeks pandav millisesse kimbatusse sattub Rodja, hämmelduses kokku varisenud inimvare.

Lavalaudadele on raamatust filtreeritud sellised teemad nagu usk moraalitunnetusse, usk lunastusse, usk iseendasse ning enda tegude ja soovide ülimasse õiguslikkusesse. Kas moraal ja kombelisus käivad alati käsikäes, üks tingib teise? Kas lunastus on võimalik kõigile inimestele ühtmoodi võrdselt? Kes seda otsustab? Mis paneb inimest mõtlema, et tema käes on võim, sõnulseletamatu legitiimsus, mis on üle kõigist ühiskondlikest reeglitest, mille ta võib allutada enda tahtele? Kas me lubame sellistel inimestel, isehakanud sotsiaalsetel sõdalastel enda keskel kaost külvata? Kui ei, siis mida me selleks ette võtame, et neid ohjeldada? Õhku paisatakse küsimused, mis ootavad eraldi vastust igalt inimeselt. 

Tartu Uue Teatri "Mängu ilu" pakkus nii peegelneuronite abil kehalist kaaskogemist kui ka ärgitas vaimset kaasaelamist. Visuaalsuses valitses kindlameelne puhtus – valge ja üksikud erksad värvid. Punase võimlemislindi õhus hõljumine joonistusmängu käigus pakkus ehedat visuaalset naudingut. Üks etendaja küsis, kas tema võiks võtta kasutusele sinise, mis on ainult tema oma, aga teine lükkas pakkumise tagasi, ei tohtinud. Aga ometi, näiteks prantsuse kunstnik Yves Kleinil oli oma sinine, miks siis etendaja ei oleks võinud enda sinist saada? Hakkas temast kahju ja silme ette kerkis Kleini sinine.

Sulgpalli mängimise stseen kulges koos lauluga – mäng, mäng, mäng on väikese inimese töö, mäng on väikese inimese töö, väga-väga tõsine töö. See lugu jäi mind veel mitmeks päevaks kummitama, tulles meelde nii hilisõhtul kui varahommikul ning ikka mängu olemuse üle mõtisklemist pakkudes. Mida tähendab inimeste jaoks mäng? Kas see võib olla õpetlik?

Väikestele lastele on see tõesti töö, mis võiks ometi olla samaaegselt võimalikult nauditav, et hilisemas eas samatähenduslikud tegevused ebameeldivad ei tunduks. Mida pakub see aga täiskasvanutele? Kas üldse osatakse mängida? Suhted võivad olla mäng, milles mängitakse teineteise ootuste ja tunnetega. Sport on mäng, mille tulemuslikkuse ootus võib teinekord mängu rõõmu täielikult ära võtta. See võib panna käituma viisidel, mida ei peeta moraalseks. Mänguga võidakse minna kaasa ainult edu pärast, mitte tegelikult mängu nautides. Mäng võib olla osa meie igapäevaelust nii rõõmsal viisil (lähenedes keerulistele olukordadele mängleva kerguse või mängu jaoks olulise intensiivse süvenemisega) kui õnnetuks tegeval viisil (mängides igapäevaselt rolli/rolle, mille oleme enda peale võtnud ning millest välja murda enam ei suuda ega saa). 

Külastasin sel aastal festivali neljandat korda. Ei ole palju selliseid festivale, mida nii palavalt ootaksin, mille kava nii läbimõtestatult enda jaoks paika paneksin ja mida viimaks nõnda naudiksin. Isegi, et igal korral tuhisen läbi linna ühest teatrist ja etenduspaigast teise ning uude kohta jõudes toimub sisemine võitlus ühest etendusest teise sisse elamisega. Igal korral on nädala lõpuks siiski tunne nii võimas, et tahaks veelgi rohkem etendusi näha ning sellest mingit sõnulseletamatut inspiratsiooni ja uut energiat ammutada.

Oli rõõmustav näha nii mõnelgi etendusel välispublikut, kes sisule väga elavalt kaasa elasid. Tundus, et neil oli rõõm nii uute inimestega tutvumise kui kõnetavast teatrist ja festivalist üleüldiselt osa saamise üle. Kõik, mida ma festivalil ei näinud, on usutavasti miski, mille puhul jäin väärtuslike teatrikogemuste võrra vaesemaks.

Etenduste kogemine ei ole aga ainuke ajaveetmise viis festivalil. Sinna hulka kuuluvad veel vestlusringid lavastuste tegijatega, raamatuesitlused, loengud, kontserdid ja peoõhtud. Mina sel korral kahjuks ühestki metaprogrammi tegevusest osa ei jõudnud võtta, aga varasemalt olen seda teinud ja väga rahule jäänud.

Tegemist on tõesti festivaliga, mis tegeleb Eesti teatrimaastiku kvaliteedi esiletoomisega ja selle sisuka mõtestamisega ning ootan pikisilmi juba uut külastust.