Arvustus. Hillitsetud mõrvalugu Gabriel Garcia Marquezelt
Uus raamat
Gabriel Garcia Marquez
"Väljakuulutatud mõrva kroonika"
Tõlkinud Ruth Lias
Loomingu Raamatukogu, 2021
Kui Gabriel Garcia Marqueze lugemise ja uuesti ülelugemisega on pikem vahe sisse tulnud – minul nimelt oli –, siis "Loomingu Raamatukogu kuldsarjas" taasilmunud "Väljakuulutatud mõrva kroonika" (1981, esimest korda eesti k. 1995, tlk Ruth Lias) tuleb just parajal ajal. Annad end Garcia Marqueze jutuvoo meelevalda, just nagu alustaksid reisi mõnel Kariibi merre suubuval jõel rataslaeva pardal: vahel tuleb miski tuttav ette, siis jälle üllatud, aga tead, et lähima paari tunni jooksul sul igav ei hakka.
"Väljakuulutatud mõrva kroonikas" ühendab Garcia Marquez oma kirjanikutalendi ja ajakirjanikukogemuse, kirjeldades kunagises kodulinnas Sucres aset leidnud aumõrva. Selle lühiromaani žanri polegi nii lihtne määratleda. Kriitika mainib riivamisi seost kriminaalromaaniga, kuid hispaaniakeelset mõistet novela policiaca ei maksa kindlasti samastada meie raamatulettidele tulvava krimikirjanduse laviiniga, mille tipus troonib üha võikamate detailidega edvistav nordic noir.
Pigem haakub "Väljakuulutatud mõrva kroonika" tollal Põhja-Ameerika kirjanduses esile kerkinud vooluga new journalism, mis püüdis tõestisündinud ainestiku dokumenteerimist kirjanduseks ülendada. Seda viljelesid eelkõige ajakirjanikutaustaga kirjanikud, nagu ju Garcia Marquezki oli; eesti lugejale on neist romaanidest ilmselt tuntuim Truman Capote "Külmavereliselt" (1966, eesti k. 1968 ja 1994, tlk Enn Soosaar).
"Väljakuulutatud mõrva kroonikas" ei ole pingehoidjaks tapjate väljaselgitamine, sest me teame neid algusest peale. Samuti jääb saladuseks, kas tapetu üldse oligi selle teo toimepanija, mille eest teda karistatakse – tundub, et pigem mitte. Romaani võib lugeda ühiskonnakriitilises võtmes: allumine macho-ühiskonna kivinenud arusaamadele loob olukorra, kus terve linn õudusest pärani silmil jälgib tragöödia lähenemist, kuid mitte keegi ei suuda seda peatada. Ei suuda ka tapjad ise ning üks neist ütleb teisele enne kuritööd: "Sinna pole enam midagi parata, asi on nii, nagu oleks see juba meiega juhtunud." (lk 37) Eelarvamuste, isikliku otsustusvabaduse ja kollektiivse vastutuse teema on aktuaalne ja tunnistagem, et neis asjus ei saa me tänapäeval palju paremini hakkama kui Sucre linnapea Don Lazaro Aponte või poepidaja Clotilde Armenta 60 aastat tagasi.
Ja ometi jääb midagi püüdmatuks, kui lugeda "Väljakuulutatud mõrva kroonikat" üksnes toonase Kolumbia väikelinnaühiskonna kriitikana. See miski on Suure Juhuse kohalolu: kui hoolega me oma ühiskondlikku olemist ka ei lihviks, tunneme aeg-ajalt, et rool on kellegi teise käes ja tema keerab seda hoopis omasoodu. Minu jaoks on üks romaani võtmelauseid see, mis kirjeldab juhtunut uuriva kohtuniku hämmeldust: "Eelkõige oli tema meelest täiesti ebaseaduslik, et elu kasutab nii paljusid, kirjanduses keelatud juhuseid, selleks et laialt kuulutatud mõrv võiks takistamatult toimuda." 21-aastase Santiago Nasari surnuks veristamine kahe lihunikust venna poolt ta enda koduuksel omandab sünge ohvririituse aura, kuid seda, kellele-millele ohverdatakse, nagu õieti polekski.
Mõned aastad tagasi, kui tegin Ruth Liasega – vaieldamatu korüfeega suurte ladinaameeriklaste eestindamisel – intervjuu ajakirjale Tõlkija hääl (nr 2), oli mul võimalus neid asju temaga arutada. Lias, kes on tõlkijana maksimalist ja tunneb tohutut vastutust kirjaniku mõtte täpse edasiandmise ees, kirjeldas näiteks kõhklusi romaani pealkirja tõlkimisel. Et mida ikkagi see hispaaniakeelne "anunciada" Garcia Marquezel täpselt tähendab: kas saatuse ettekuulutust, mis niikuinii vääramatult täide läheb, või väljakuulutamist, kus põhirõhk on avalikuks tegemisel juba enne mõrva ja seega langeb vastutus kõigile kuulutamist kuulnutele? Inglise keelde tõlkimisel on eelistatud esimest – "Chronicle of a Death Foretold", tõlkijaiks Gregory Rabassa ja Edith Grossman –, eestikeelses versioonis teist nüanssi. Aegadeüleseks teeb García Marqueze lühiromaani aga võimalus seda küsimust ikka ja jälle küsida ning vastusele uusi nüansse lisada.
Vormilt on "Väljakuulutatud mõrva kroonika" napp ja sellisena omal moel üllatav. Aeg-ajalt pakub Garcia Marquez lugejale näpuotsaga heldet värvide, vormide ja lõhnade pillerkaari, mis tema menuromaanis "Sada aastat üksildust" nii väga lummas. Aimame tema mängulist, liialdustesse kalduvat stiili näiteks pulmade kirjelduses, kus kingituste mahutamiseks on tarvis tühjendada terve elektrijaama hoone ning lisaks kingitakse peigmehele kabriolett, mille vabrikumärgi alla on gooti tähtedega graveeritud tema nimi.
Garcia Marquez ise ütles romaani ilmumisel antud intervjuus, et kuna ta lähtus kirjutamisel konkreetsest sündmustikust, sai ta seda romaani kirjutada täpselt nii, nagu tahtis. "Varem on romaan tihti käest lahti pääsenud ja tegelased hakanud oma elu elama. Mul pole kunagi varem olnud kirjutatu üle sellist absoluutset kontrolli nagu selle romaani puhul," arutles ta. (Pablo Retamal, "40 anos de Cronica de una Muerte Anunciada: la novela que Garcia Marquez consideraba su mejor libro"; portaal La Tercera, 21.04.2021). Tulemuseks on natuke nö mitte-garciamarquezlik, karge lugemiselamus.
Mulle on alati olnud ebamugav Gabriel Garcia Marqueze romaanide tõlgendamine liiga ühiskondlik-poliitilises võtmes. Üks põhjus on siin ilmselt tema äärmine vasakpoolsus ja lähisõprus Kuuba diktaatori Fidel Castroga, mida kirjanik meeleldi eksponeeris, läänemaailma piinlikuvõitu reaktsiooni ilmselgelt nautides. Siinne nõukogudeaegse kogemusega põlvkond ei suuda lääne vasakintellektuaale vist iial lõpuni mõista: Staliniga – ja eks Castro kuulub meie jaoks ju enam-vähem samasse ritta – sinasõprust joonud vaimuinimesi me ilmselt päris tõsiselt võtma ei hakkagi. Lisaks on vasak- ja parempoolsuse temaatika aja jooksul sisutühjaks ja viledaks kulunud nagu läikima istutud toolipõhi ning lõppkokkuvõttes lihtsalt igav.
Ses mõttes on kahju, et Garcia Marqueze kolmeköitelisena planeeritud autobiograafiast jõudis ilmuda ainult esimene osa "Elada, et sellest jutustada" (2002; eesti k. Ruth Liase tõlkes 2007), mis kirjeldab esimest kolmekümmet aastat tema elust. Tollal ju oligi Garcia Marquez ajakirjanikuna sügavuti seotud Ladina-Ameerika heitliku ja sageli vägivaldse poliitikaga, kirjanikuna olid need alles katsetamisaastad. Kes teab, mida me tema kohta veel teada oleksime saanud, kui tervis oleks tal lubanud ka kaks järgmist köidet valmis kirjutada?
Küllap just eelmainitud ebamugavustunde tõttu olen eelistanud lugeda Garcia Marqueze romaane pigem armastuslugudena. Tegelikult on seda ka "Väljakuulutatud mõrva kroonika": 17 aastat hiljem saab aumõrva põhjustanud paar armastuses kokku ning seda mõttetumaks muutub noore Santiago surm. Sama motiivi kasutab Garcia Marquez romaanis "Armastus koolera ajal" (1985, eesti k. 1995, tlk Marin Mõttus), kus Fermina ja Florentino saavad üheks pärast 15-aastast lahusolekut. Sellise "ajatatud armastusega" tundub kirjanikul olevat tugev isiklik suhe: oma tulevasele abikaasale Mercedes Barchale tegi ta abieluettepaneku, kui too oli 13-aastane neiu, abieluni jõudsid nad aga alles 13 aastat hiljem pärast pikka kirjavahetust.
Kui meie kliima jaoks harjumatult päikselised juuni ja juuli on läbi saanud, tuleb august oma pimedate ööde ja pinnaaluste kirgedega. Taas on aega lugeda ja mõtiskleda. Garcia Marqueze väike veinipunane pärl sobib nende hilissuveõhtute kaaslaseks ülihästi.
Toimetaja: Kaspar Viilup