Vaikla sõnul tekitab tema elamine Brüsselis tuttavatele hulganisti küsimusi, kuna paljudele on Brüssel tuntud kui linnana, mis tegeleb ainult poliitikaga.

"Tegelikult on Brüssel hästi oluline kunstikeskus ja palju põnevam koht kui nii mõnigi teine pealinn Euroopas," lausus Vaikla. Kunstnik nentis, et kuigi Brüssel on linnana ebamugav ja räpane, leidub seal siiski huvitavaid kogukondasid ja kultuure. "Mind selline kerge ebamugavus käivitab väga hästi."

Kunstnik teeb filme ka arhitektuurist, mistõttu peab Ingel Vaikla palju reisima. "Enamasti püüan ka elada selles arhitektuurses kohas, millest ma filmi teen, et võimalikult lähedaseks saada selle kohaga," mainis Vaikla. Seetõttu on kunstniku arhitektuurihuvi viinud teda mitmesugustesse Brüsseli nurgatagustesse.

Atomium on Belgia pealinna üks tuntumaid hooneid. Kuigi hoone on suurejooneline ja meelitab kokku tuhandeid turiste, paelub Vaikla huvi hoopis Atomiumi kõrval asuv 1958. aasta maailmanäituse jaoks ehitatud kõrvalhoone. "Minu jaoks tundub just see väga intrigeeriv hoone," mainis kunstnik ja lisas, et tegelikult ei ole ta suur art déco austaja. Vaikla tõdes, et enim paelub teda modernism. 

Brüsseli arhitektuurist tõi kunstnik esile ka "Gare du Nord" raudteejaama, mida ümbritsevad uhked kõrghooned. Kohalikud kutsuvad kõrghoonetest täitunud rajooni little Manhattaniks. Vaikla sõnul on pilvelõhkujate naabruskond problemaatiline, kuna puudub kohalik elu ning mitmed hooned seisavad tühjana.

"Kontrastid on need, mis intrigeerivad mind Brüsseli linna puhul. Nii-öelda ilus ja kole, ebamugav ja pehme, rikas ja vaene," iseloomustas kunstnik Ingel Vaikla Belgia pealinna.

Veel viis Vaikla saatejuhi Margus Tabori 1930. aastatel ehitatud villa Empain'sse. Lisaks uhkele arhitektuurile tekitab Vaiklas huvi ka hoonete ajalugu. Nii teadis kunstnik rääkida, et villa ehitati parun Louis Empain tellimusel. Uhkes hoones ei suutnud parun kuigi kaua elada ning loovutas maja Belgia riigile, et sinna saaks rajada muuseumi. Kahjuks ei jõudnud hoone täita paruni soovi ning II maailmasõja perioodil võttis hoone üle saksa armee. Pärast sõja lõppu andis Belgia riik hoone Nõukogude Liidu saatkonnale, mis tekitas meelehärmi parunite suguvõsas. Tänaseks päevaks on hoone renoveeritud ning täidab parun Louis Empain eesmärki.