Ingel Vaikla: arhitektuuri saab tõeliselt kogeda vaid ruumis liikudes

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Ingel Vaikla Autor/allikas: Erakogu

Kunstnik ja filmitegija Ingel Vaikla ütles Sirbile antud intervjuus, et hoonet pole võimalik kogeda kujutisena, vaid rhitektuuri kogetakse sensoorse ja akustilisena, kus olulised on lõhnad ja helid, valgus ja selle muutumine.

Augusti lõpuni on arhitektuurimuuseumis vaadata näitus "Võimu vaatlus", mis on kokku pandud arhitektuurimuuseumi fotokogu materjalidest. Näitusel küsitakse, kelle pilk esindab kollektiivset ruumimälu. Linnaruumi vaadatakse näitusel kui arhitektuuriatlast, skulptuuriparki või ajalooraamatut, kus kajastub mineviku ideoloogia.

Näituse kuraatori, visuaalkunstniku ja filmitegija Ingel Vaiklaga tuleb siinkohal juttu majade ning fotograafia suhtest, näitusest ning arhitektuuri esitlemise võimalustest.

Mis sind arhitektuurimuuseumi fotokogu juures kõige enam üllatas või paelus? Mis seevastu kõige enam peavalu valmistas?

Kõige enam maadlesin küsimusega, milline on minu positsioon ja mis nurga alt see näitus kokku panna. Kui vaatad arhitektuurifotot, siis ei vaata ju fotot, ikka arhitektuuri, sukeldud hoonesse. Mina aga pole arhitektuuriloolane, ma ei teinud näitust arhitektuurist, vaid just arhitektuurifotograafiast. Tuletasin seda endale pidevalt meelde, et ma ei pea grupeerima pilte ajalooperioodide, arhitektide, kohtade või hoonete funktsiooni alusel. Lähtusin puhtalt visuaalsest keelest.

Minu suur eeskuju ja inspireerija on saksa kunstiajaloolase ja kultuuriteoreetiku Aby Warburgi koostatud "Mnemosyne atlas", mille ta pani 1920. aastatel kokku arhiivimaterjalidest. Ta on kombineerinud kaardid, postmargid ja kunstiteoste reprod. Tema atlas põhineb intuitiivsel valikul, ta lähenes materjalile loominguliselt.

Ühe muuseumi fotokogu läbi töötada on mahukas ettevõtmine. Milliste kriteeriumide alusel sa näituse materjali välja valisid ja kokku panid?

Valiku tegemine erines väga palju minu senistest töömeetoditest. Kui ma ise filmin ja materjali loon, siis ma ju tean, mis mul olemas on, tean, mida ma otsima lähen, tean, mida mul hiljem vaja läheb. Valikut on seega lihtsam teha.

Selle näituse koostamise juures paeluski mind see, et tegu on kellegi teise materjaliga, kellegi mälestustega. Mõtlen fotost kui mälukandjast ja arhiivist kui kollektiivsest mälust. Mind võlus mõte, et saan tõsta mälestused mingisse teise konteksti. Seejuures tajusin väga selgelt oma võimu materjali käsitlemisel.

Materjali oli muidugi meeletult palju, kuid mitte nii meeletul hulgal, et seda poleks saanud läbi töötada, see oli tehtav. Eesti on õnneks piisavalt väike riik. Kui oleksin pidanud tegema seda tööd mõne suurema riigi muuseumis, oleks ehk materjali kallal pidanud toimetama rohkem inimesi.

Püüdsin rakendada intuitiivse valiku meetodit ja mõelda sellele, mis on n-ö hea arhitektuurifoto, millel on jõuline atmosfäär, kus esiplaanil on vorm ja ideoloogia.

Kui oma esialgse valiku uuesti läbi vaatasin, siis kerkis ühise nimetajana esile võim: võim kui poliitiline võim, võim kui ideoloogia. Küsisin, milles võim arhitektuuris väljendub. Leidsin, et see peitub detailides: meesfiguur avalikus ruumis, monumentide ja sammaste osisena, kohtumajas, auditooriumides, koridorides – ja hierarhias.

Mõtestasin võimu nelja kihistusena. Esiteks arhitektuur kui võim. Teiseks fotograafi võim ja oskus manipuleerida keskkonna ja olukorraga, idealiseerida. Kolmandaks kehtestan ju ka mina oma võimu kuraatorina, kui valin midagi välja, rebin selle kontekstist ja asetan uude konteksti. Neljandaks vaataja võim: saali tulnud inimene loob oma seosed. Näitusel saab vaadata ka kolme filmi, kust vaataja leiab mõned juhised ja vihjed, kuidas näitusele läheneda.

Kuidas sa kuraatorina materjaliga manipuleerinud oled?

Ma olen dokumentalisti ja filmitegijana mõelnud väga palju sellele, mis on dokumentaalfilm. Me ju teame National Geographicu kanali loomafilme. Meeshääl kirjeldab loomade tegemisi ja räägib, et lõvi on armukade – inimeste tunded on üle kantud loomadele. See on ju manipuleerimine ja autorikeskne nägemus. Püüan oma loomingus väga selgelt näidata autori käekirja, olla aus, teadvustada, et see, mida vaataja näeb, on minu reaalsus, minu tõde. Ma ei taha vaatajat eksitada.

Näitusele olen oma käe ja äranägemise järgi fotod välja valinud ja need grupeerinud, loonud ise seosed fotode vahel. Ma ei ole taga ajanud dokumentaali formaati.

Kuivõrd saab siiski arhitektuurimuuseumi kogu arhitektuurifotosid võtta kellegi mälestusena? Muuseum kogub vist ikka pigem professionaalselt tehtud ülesvõtteid.

Arhitektuurimuuseumi arhiivis pole ainult professionaalsed arhitektuurifotod, kuid ka iga n-ö professionaalse arhitektuurifoto taga on inimene, autor ja tema subjektiivne maailmanägemine. Seal on ka amatööride fotovõistluste töid. On ka arhitekt Mart Pordi fotoarhiiv. Tema suurde kasti pakitud fotodest ma uurimist alustasingi. Nägin, et 1958. aastal oli ta käinud Brüsseli maailmanäitusel, põnev oli ajada jälgi, kust mingid ideed tema loomingus pärinevad. Need on käsitletavad kui tema isiklikud märkmed.

Arhitektuurifoto näib olevat üks ruumi painutamise võimalus. Tihti on ruum kohapeal ju hoopis teistsugune.

Just selle koha peal lähebki arutelu arhitektuurifoto üle äärmiselt huvitavaks. Arhitektuurifotograafia mõjub tõesti objektiivse dokumendina. Fotot kasutatakse millegi tõestamiseks ju kohati siiani: see on reaalsus, see on fakt. Foto on aga siiski kellegi interpretatsioon, kellegi nägemus. Ka näitus "Võimu vaatlus" on minu käsitlus, arhitektuurimuuseumi arhiivi najal vormunud ettekujutus.

Tihti nähakse vaeva, et autori puudutus või käekiri ära peita ning kaadrisse püüda see "objektiivne" tõelisus. See pole pahatahtlik. Ka arhitektuurimuuseumi kogus on ju fotosid, kus hoonet näidatakse kogu tema totaalsuses: 45kraadised nurgad, makettide õhuülesvõtted jne. Nii muutub hoone aga ideeks, foto tahab tõestada, et seda on võimalik nii – kõikehõlmavalt – kogeda. Mina usun, et arhitektuuri saab tõeliselt kogeda vaid ruumis liikudes, atmosfääriga üheks saades.

Doktoritöös käsitled pigem ruumi ja kasutaja suhet. Seda oled mõnes mõttes uurinud ka "Eesti lugude" sarja dokumentaalfilmis "Majavalvur". Ideoloogia ja arhitektuuri suhte uurimine tundub teise äärmusena. Võim avaldub arhitektuuris ühtmoodi, sümbolite ja ruumi suhetes, kuid inimene suhestub ruumiga ju alati isiklikumalt: vaatab võimust mööda, kohandab ruumi endale sobivaks ja mugavamaks. Kas inimese arvates mugav ruum ja mõne ideoloogia teenistuses ruum on vastandid?

Otsin sellele küsimusele pidevalt vastust. Ma arvan, et arhitektuuri ei peaks vaatama ainult kasutaja, arhitekti või riigi võimu teostamise vaatenurgast, vaid uurima nendevahelist dünaamikat ja põrkumist. Ma olen varem tegelenud linnahalli, religioosse arhitektuuri jms. Olen alati lähtunud sellest, et arhitektuur on sümbol: ideoloogiline, spirituaalne, ajastu või ideede sümbol. See on alguspunt, mille pinnalt edasi minna.

Arhitektuur muutub huvitavaks just siis, kui arhitekt on lahkunud ja jätnud teose oma elu elama. Ka siis, kui majast näiteks tehakse foto ja see satub kellegi kätte, kes selle kaudu arhitektuuri tajub.

Arhitektuurifotograafias inimest ju enamasti ei armastata: näidatakse ruumi kui teost, mitte ruumi kui kellegi igapäevast keskkonda.

See on tõesti nii, fotokogust vaatavad vastu pigem inimtühjad pildid. Teisest küljest usun, et inimesest rääkimiseks ei pea inimest näitama. Arhitektuur ise räägib inimesest kõige paremini ja see mind just kõige enam huvitabki: inimese olemus on valatud betooni, see on saanud ruumilise keha.

Näituse tühjad hooned ja tänavad on ehk just ruumid, kuhu näitusekülastaja end ise ette kujutada saab.

Muuseumi fotokogus on kõige rohkem materjali nõukogude ajast, see peegeldub ka näitusel. Sel perioodil hakati arhitektuuri looma ka kaamerale ja kaameraga vaatamiseks. Modernistlik arhitektuur ja analoogkaamera arenesid koos.

Le Corbusier valdas läbi kaamerasilma arhitektuuri vaatamise kunsti. Tema oli üks kuulsamaid, kes jälgis hoolega, millised fotod tema majadest liikvele lähevad. Ühtäkki levis arhitektuur ajakirjade ja ajalehtede veergudel ja postkaartidel üle maailma, maja polnud seotud ainult tema asukohaga. Hooned hakkasid poseerima kaamerale.

Silmas tuleb pidada ka seda, et fotograaf on siiski ka looja. Praegu paluvad arhitektid loodetavasti oma loomingut pildistama ikkagi fotograafi, kelle silma nad usaldavad. Arhitekt ei peaks ikkagi fotograafi turjal istuma ja vaatenurki ette kirjutama, vaid usaldama fotograafi käekirja.

Pildilises maailmas oleme jõudnud Instagramini. See on muutnud ka fotode formaati. Varem pildistati 35mm standardformaadis, see formaat oli kõvasti kanda kinnitanud ka digifotograafias. Instagram on aga toonud selle kõrvale jõuliselt ruuduformaadi. Sellest hoiavad kümne küünega kinni just nooremad.

Majad poseerivad kaameratele üha enam. Visuaalne pool saab ruumi loomisel aina tähtsamaks. Räägitakse arhitektuurist, mis peaks olema nii fotogeeniline, et levib Instagramis kulutulena, ruumi ei peagi justkui enam kogema.

Näitusel eksponeeritava filmi autor Deimantas Narkevičius on välja toonud, et talle meeldib töötada just arhiivimaterjaliga. Miks? Sest kõik kujutised on maailmas juba loodud, neid peaks taaskasutama. Me räägime hoonete, esemete, mööbli ja riiete taaskasutusest. Miks toota pidevalt juurde fotosid ja visuaalset materjali, kui kõik on juba üles filmitud ja pildistatud?

Ma olen veendunud, et hoonet pole võimalik kujutisena kogeda. Arhitektuuri kogetakse sensoorse ja akustilisena – olulised on lõhnad ja helid, valgus ja selle muutumine. Atmosfäär teeb hoonest ruumi, mis puudutab, läheb päriselt korda. Ükski foto pole võimeline seda edasi andma, foto on liiga kängitsetud. Tuleb leida geniaalne viis tõlkida arhitektuuri sensoorne kogemus kõikide oma komponentidega visuaalsesse keelde. Filmitegijana olen pidevalt selle otsingul.

Kuidas sa visuaalkunstnikuna arhitektuurini üldse jõudsid?

Pole ju saladus, et minu vanemad on sisearhitektid. Kui olin väike, siis tundus arhitektuur mulle kõige igavam asi maailmas. Kogu aeg arutati mingite pindade, materjalide ja struktuuride üle, ka reisidel, kus tundus, et teha võiks palju põnevamaid asju.

2012. aastal olin aga Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti meeskonnas, pildistasin üles linnahalli, kohtusin seal majavalvur Peetriga. Tema ja linnahalli dialoogist tegin hiljem filmi. Selle kaudu olen hakanud mõistma, kuidas ma ise arhitektuuriga suhestun. Olen püüdnud vabastada arhitektuuri kujutelmast, et see on igav ja sellest viitsivad rääkida ainult arhitektid ning arhitektuuriajaloolased. Soovin näidata, et arhitektuur võib olla isiklik ning vägagi puudutav kogemus.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: