Oluline on mõista, et kultuurivaldkond ja turismisektor on kaks Covid-19 kriisis kõige enam struktuurselt lüüa saanud valdkonda üle maailma. Ellujäämine, muutustega toimetulek, aga ka muutuste juhtimine, uued tegevusmudelid ja innovatsioon on esmatähtsad teemad, millest sõltub, milline on Eesti kultuur kümne aasta pärast.

Käes on ajalooline hetk: kas toetada Eesti loomesektori sitkust, loovust, järjepidevust ja algatusvõimet, et valdkond suudaks nii iseenda kui kogu riigi uuele arengutasemele rebida või lasta initsiatiivil hääbuda, jõul raugeda ja võimalustel käest libiseda? See on risttee, kus uuel ministril on keeruline populaarsuspunkte koguda ja kõigile ootustele vastata, kuid pühendunud inimesel on siin võimalik koos valdkonnaga millelegi ajalooliselt olulisele ühiskondlik toetuspunkt leida.

Kriis on toonud välja akuutseid, aga ka struktuurseid probleeme: tuleb välja, et ühiskonna teadlikkus kultuuri- ja loomesektori mõjust ja mahust (*5 protsenti hõivatutest, 3 protsenti SKP-st ja 11,6 protsenti Eesti ettevõtetest) on puudulik. Ehmatusega oleme pidanud avastama, et isegi paljude kogenud poliitikute ja riigiteenistujate arusaam kultuurist on endiselt "kultuur on kulu ja luksustoode", või et kultuuriväljal toimetavad vaid riigiasutused, samal ajal kui faktid peaks tänaseks hästi teada olema: kultuurisektor on lisaks sügavale enesemääratlustajule ja eneseväljendusele, -teostusele ka majandusharu, rahvusvaheline konkurentsieelis, tööandja, eksportija, noorte motiveerija, regionaalse elu elavdaja ja vaimse tervise toetaja. 90 protsenti muusikasektorist ei olnud enne Covid-19 kriisi näiteks riigilt iial ühtegi abieurot saanud.

Kuna väljakutsed, mis valdkonna ees seisavad, on suured, eeldaks uuelt ministrilt kultuurisektori mõju ja rolli sügavat taju, ühiskondlike protsesside mõistmist, juhtimiskogemust ja eestvedamisvõimet. Teadmised, sisu ja argumendid tulevad valdkonnast endast, seega koostöö peab olema pidev ja tugev. Aega katsetada enam pole ja vaid ühe-kahe päevakorrapunktiga piirduda ei või. Kõike on vaja kohe ja korraga, sest edasi tuleb liikuda nii akuutse kriisijuhtimise kui ka pikaajalise arenguvaatega. Ühel pole mõtet teiseta. Üks on ka kindel – kriis on valdkonda tugevalt liitnud, meie ootused nii iseendale kui ka kultuuripoliitikat juhtivatele struktuuridele on kõrged.

Millised on ootused 1,3 miljoni elanikuga riigi (mille suurimaks varaks peame eesti kultuuri ja keele säilimist) kultuuriministri positsioonile perioodil, millesarnast sektor üle ilma pole iial varem kogenud? See peaks olema strateegiline küsimus kogu riigile, mitte mainekujunduslik küsimus ühele erakonnale.

Minu ootused teemadest, millele kultuuriminister järgneva 1,5 aasta jooksul peaks tähelepanu suunama, on järgmised:

• Suurendada (valdkonnaga koos) valitsusliikmete ja riigiaparaadi teadlikkust kultuurivaldkonna mõjust Eesti majandusele ja ühiskonnale.
• Tugevdada valdkonna konkurentsieelist mõjusa kohalolu abil, esindades Eesti kultuuri- ja loomevaldkonda nii Eesti riigis kui rahvusvaheliselt, kasutades kõiki võimalusi Eesti kultuuri mõju suurendamiseks.
• Pühenduda kriisist väljumise ja tulevikustsenaariumite väljatöötamises kultuurivaldkonna esindajate kuulamisele, läbirääkimistele, argumentide koondamisele ning seejärel nende valitsuses tutvustamisele ja parimate lahenduste leidmisele. Eesmärgiks ei peaks kaugeltki olema üksnes järgmine abipakett, vaid ka targemad investeeringud, uut tüüpi koostööd ja valdkondadeülesed suurprojektid.
• Hoogustada loomemajandust ja kultuurieksporti ning kohelda tegijaid võrdselt ja läbipaistvalt selgete aluspõhimõtete, sektorile sobilike tulemusnäidikute ja mõju-uuringute alusel.
• Viia sisse kultuuri- ja loomesektori iga-aastased mõju-uuringud, mille eesmärgiks on teadmistepõhise vundamendi ja tugeva argumentatsiooniraami loomine, mis kaitseb valdkonda marginaliseerimise ja populistlike otsuste eest tulevikus.
• Algatada koos teiste ministeeriumite ja omavalitsustega regionaalse arengu programme, mis aitaksid ühtlustada elu kvaliteeti üle Eesti ning looksid uusi väljundeid ja võimalusi kultuuritegijatele.
• Algatada innovatsiooniprogramme, mis lõimiksid Eesti kultuurivaldkonna digipöörde, rohepöörde, õiglase ülemineku ning muude tulevikusuundade partnerina Eesti arenguprotsessidesse.
• Tugevdada valdkonna koostööd EASi, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga ja välisministeeriumiga, et tugevdada Eesti rahvusvahelist kuvandit ja (äri)diplomaatiat Eesti kultuuri edulugudega.
• Töötada koos valdkonna ja teiste riigistruktuuridega välja lahendus, mis tõstab hüppeliselt ja kiirelt loomevaldkonna võimekust pääseda ligi Euroopa fondide ressurssidele, eesmärgiga tuua valdkonda uusi rahalisi võimalusi, pädevusi ja partnereid.
• Tõsta juhtimiskvaliteeti ja eestvedamisjulgust kultuurivaldkonnas.

Seda loetelu võiks muidugi jätkata, aga üks on selge – valdkond on viimase 1,5 aastaga läbi elanud nii mõndagi. Oleme tõhustanud oma tiime ja tegevusplaane, õppinud nii teineteiselt kui rahvusvahelistelt kolleegidelt, kohanenud, ümber korraldanud, läbi rääkinud ja taasmõtestanud. Igaüks meist on teinud oma inventuuri ja kriitilise eneseanalüüsi.

Oleme valmis targaks ja üksteisest lugupidavaks koostööks. Oleme valmis uue ajastu kultuuripoliitikaks. Valdkond ootab võrdset partnerit ja valdkonna huvide eest pühendunult seismist. Suhtumist, et kultuuripoliitikat luuakse koos kultuurivaldkonnaga ehk muusika-, filmi-, kirjanduse-, kunsti-, disaini-, arhitektuuri-, kino- ja teatriettevõtetega, -organisatsioonide ja -arenduskeskustega, mitte kuskil meist eemal.