Nädala parimad lood | Pluuto, Diana Ross, Charli XCX, Katy B jt
Taas ilmus hunnikuga uut muusikat, millest sorteerisime välja 50 kõige põnevamat ja tähelepanuväärsemat lugu. Midagi nii turvalise popmuusika austajatele kui ka neile, kes otsivad ootamatumaid-hulljulgemaid rütme.
Aastaid DJ-na tegutsenud Sherelle alustad produtsendina ikka väga jõuliselt ja ega ta hoog ei näita raugemise märke. Värske singel "Jungle Teknah" on hullumeelse tempoga tantsuküte, mille rütmis suudavad end liigutada vaid kõige tugevamad!
Cooly G "We Can Find Love Too (feat. Ruth Brown)"
Rõõm on sellest, et jõuan tasahilju juba Cooly G olemasolu unustada, aga siis ta tuleb tagasi ja jätkab selle veidra ja ebamaise RnB-dubstep'iga, mille sarnast ei tee mitte keegi peale tema.
Ma arvan, et kui Pluuto teeks rohkem ingliskeelset muusikat, võiks ta vabalt rahvusvahelisel areenil tipptegija olla. Ka värske singel "Deja Vu" on lihtsalt veatult produtseeritud pophitt, mis võlub juba esimeste sekunditega.
Oleme justkui sellist Jüri Pootsmanni juba varem kuulnud, aga kui sa juba oled hea poploo mudeli üles leidnud, siis miks peakski hakkama seda tingimata ümber muutma? Taas üks neid lugusid, mille paneb erakordselt särama just detailirohke ja särav produktsioon.
Kui üritada leida värskelt ABBA albumilt "Voyage" mõnd lugu, mis sarnaneks kõige enam bändi kuldaja loominguga, siis seda on ilmselt "Keep An Eye On Dan". Ei julge pead anda, aga isegi see meloodia oleks justkui mõnes nende varasemast hitist üle võetud...
Kas keegi on öelnud, et muusika peab tõsine olema? Lunice ja Hudson Mohawke on oma projektiga TNGHT üritanud seda tõdemust alati ümber lükata. Ka värske singel "Tums" on täiesti idiootne, jaburate sämplite ja põrutavate bassidega tantsuplahvatus.
Pete Tong, Riton, Vula, Jules Buckley "Love Can't Turn Around"
Kui üldiselt kipub ka kõige kaasaegsem disco vaatama tagasi selle žanri klassikute suunas, siis värske singel "Love Can't Turn Around" on tõupuhas disco, aga seal pole grammigi nostalgiat ja retrot. Häbitult lihtne, aga erakordselt tõhus.
Warner Case "Alone (feat. Didi Dan)"
Olen seda varem öelnud ja ei väsi kordamast: kõigi tantsumuusika trendide kõrval on meil ikkagi liiga vähe Korea house'i ehk k-house'i. Warner Case'i ja Didi Dani koostöölugu "Alone" näitab hästi, miks see žanr nii äge on.
Model Man "Don't Cry (TSHA Remix)"
Produtsent TSHA leiab hea tasakaalu Model Mani nukrameelse elektroonika ja endale omase tantsulisuse vahel. Hoog ei lähe hetkekski liiga üles, aga värske töötlus ei jää ka tuimalt tiksuma. Imeilus tantsumuusika, ega palju ilusamaks minna ei saagi...
Jaded "Welcome To The People (Baltra Remix)"
Üllatav on see, et kuigi üldjuhul annab Baltra oma töötlustega lugudele veel kõvasti tantsuhoogu juurde, siis Jadedi "Welcome To The People" puhul on ta rütmide vahele jätnud rohkem ruumi ja muutnud loo atmosfääri palju tugevamaks. Üks neid näiteid, kui remix on originaalist parem.
Surya Sen "So I Just (feat. Bone Slim)"
Just mainisin, et oleks vaja rohkem k-house'i, aga sama kehtib tegelikult ka hip-house'i kohta. Ega muidugi, Moodymanni ja uutest tegijatest Channel Tres' vastu saavad vähesed, aga produtsent Surya Sen trügib oma värske singliga "So I Just" neile ikka tugevalt külje alla.
Porij "Heaven Knows (James Remix)"
Kui originaalis on bändi Porij lugu "Heaven Knows" üsna tuttav ja klassikaline tantsupop, siis Jamesi töötlus annab sinna juurde dünaamikat ja eklektikat, millest seal varem vajaka jäi.
Taas pisut nukrameelset elektroonikat, mis ei paku justkui midagi uut, aga nii mõnus on selle loo mõruromantilistel lainetel loksuda.
Mõnusalt sügava jazziliku, ehk isegi gospelliku tunnetusega house, mis on korraga nii minimalistlik funktsionaalne tantsumuusika kui ka tihe ja rikkalik autorielektroonika.
Soul Mass Transit System "Freak-ee"
Briti bassimuusikas pole häbiasi võtta juba klassikaks saanud lugudest kilde ja panna need uues kuues uuesti särama. Ka loos "Freak-ee" kuuleb vokaale, mis on meil juba ammuilma tuttavad, aga need hakkavad niiviisi raugelt tiksudes väga hästi tööle.
Produtsent Breaka juhatab kuulaja alustuseks ambientse elektroonika keskele ja siis lajatab käima rütmid, mis ei suudagi lõpuni ära otsustada, mis nad täpselt on. Rütmimustrid muunduvad-väänduvad, see lugu areneb viie minuti jooksul tantsu-mutandiks, mida esialgu oodatagi ei osanud.
Produtsentide duo Prospa meeldib ennekõike seepärast, et nad ei hoia tagasi. Nende lood ei ole pehmed tiksumised või sulnid tantsulood, see on võimas klubinätakas, mis vajab võimsat helisüsteemi, hilist öötundi ja tihedalt täis ekstaatilist ööklubi. Või siis kuulake kodus, pange silmad kinni ja lihtsalt kujutage seda ette!
Kui keegi laseks mulle pimesi produtsendi MKII värsket singli "This Is", siis ei arvaks ealeski, et see on pärit 2021. aastast. Loomutruu piano house, mis on isegi produtseeritud pisut tolmuselt, et see meenutaks 2000. aastate alguse saundi. Mõnusalt toores ja hea minekuga.
Taas üks lugusid, mis ei meenuta grammigi moodsat pop- või tantsumuusikat, Banditti värskes singlis "Wait" on thestreetsilikku esteetika, jääb isegi mulje, nagu üritatakse Skinneri vaimus proto-grime'i mudelit vaikselt ümber defineerida.
Oi, Arca uus album tõotab tulla väga võimas. Värske topeltsingel on tervikuna kuulamist väärt, eriti meeldib aga just "Rakata" toores jõud, millega kuulaja mõne sekundiga pikali virutatakse. Muusikaliselt ei toimu siin palju, aga produktsioon on lihtsalt nii lummav, et muud polegi vaja.
Daniel Avery "Yesterday Faded"
Kuigi Daniel Avery on vahepeal teinud ka puhtakujulist ambient'i, siis tema kõige tugevamad teosed on ikka need, mis paigutavad end väga selget keset vanas tööstushoones toimuva reivi. Värskes singlis "Yesterday Faded" on õrnalt tunda isegi Buriali vaimu...
Serena Isioma "Crying In The Club"
Ei kuule just tihti, et pehmeid popmuusika saunde segatakse kokku footwork'i rütmimustritega, kuid Serena Isioma värskel singlil "Crying In The Club" toimib see imehästi.
Associanu "This Is A Song About Dancing"
Kes on produtsent Associanu? Pole õrna aimugi, kuid üks tema esimesi singleid "This Is A Song About Dancing" on enneolematu energiaga tantsumuusika, milles on õrnalt tunda big beat'i kuldaja hõngu, kuid see lugu seisab ikkagi selgelt kahe jalaga tänapäevas.
Olen siin valikus vist pea iga Lost Girli singli esile tõstnud, aga mis teha: ma olen relvitu, kui keegi segab oma RnB-sse tugevalt Briti bassimuusika saunde. Selgelt popambitsiooniga muusika, mis UK-s ilmselt ka seda saavutab, Eestis vaevalt.
Theo Kottis "The Mirror (feat. Busola)"
Väidetavalt valmis Theo Kottise värske singel "The Mirror" keset kõige sügavamat lockdown'i, kui tal tekkis meeletu igatsus pidude järgi. Noh, Eestis ka enam peole ei saa, aga siin on üks mõnusalt nakkav neljaminutiline tantsupõks, pange käima ja tantsige keset elutuba.
Charli XCX "New Shapes (feat. Christine & The Queens, Caroline Polachek)"
Ilmselt üldse üks võimsamaid hitte, mis Charli XCX kunagi teinud on. "New Shapes" ei pärine küll kaugeltki 2021. aastast, see lugu matkib tugevalt 1980. aastate popmustreid, kuid teeb seda nii võluva lustiga, et mul pole selle vastu mitte kõige vähematki.
Noh, kes teab, mis muusikat maailma tuntuim drag queen RuPaul teeb, siis ega värskes singlis "Just What They Want" mingit üllatust pole. Siin on näpuotsaga ballroom'i, hõngu piano house'ist, veidi jaburat hip-hop esteetikat ja lihtsalt sellist lusti, mida näeb muusikas harva.
Paljuski oli Lorde uus album "Solar Power" üks selle aasta suurimaid pettumusi, see muusika lihtsalt ei köitnud millegagi tähelepanu ja jooksis tervikuna mööda külgi maha. Värskelt ilmunud deluxe-versioonil aga on üks tõeliselt õrn poplugu "Hold No Grudge", mis annab lootust, et Lorde ikka oskab veel head asja teha.
Snoop Dogg "Murder Music (feat. Jadakiss, Busta Rhymes, Benny The Butcher)"
Tore, et mõned tüübid jäävad ikka oma liistude juurde. Snoop Doggi värske singel "Murder Music" on nii stereotüüpne gangsta rap, et mõjub pastiššina, aga mitte halvas mõttes! Selles, kuidas tüübid kurja rögiseva häälega riime tulistavad ja Snoop Dogg refräänis pehmelt "Murder Music" korrutab, on kadunud ilusamate aegade hõngu.
Enamasti oleme kuulnud John Tejadalt pigem techno't ja house'i, nüüd on ta aga liikunud trummi-bassi mängumaale. Mõnusalt õhuline ja kerge lugu, mis loob tugeva atmosfääri, kust aga tõusevad ootamatult esile ka teravamad bassilaviinid.
Catz 'n Dogz "Rendezvouz (feat. Raymoane)"
Tõeliselt ekstaatilist klubimuusikat on sel korral rohkelt ja ka Poola produtsentide duo Catz 'n Dogz vajutab tech-house'i gaasi põhja ja sõidab läbi seina otse reivi tipphetkeks kohale.
Ricky Force "All I Need (Tim Reaper Remix)"
Eks tegelikult on Ricky Force'i originaallugu "All I Need" juba täielik bassimuusika meistriklass, kus rütmid väänduvad-muutuvad ettearvamatult, aga moodsa jungle'i meister Tim Reaper on meisterdanud taas nii raju remix'i, mis teeb igati ka algmaterjalile silmad ette.
Seb Wildblood "Night Ride (feat. Lex Amor)"
Ma ei tea, mis imeväega suudab Seb Wildblood teha sellist elektroonikat, mille kõik elemendid on pealtnäha klišeelised ja kulunud, kuid kokku pannes moodustavad need hämmastavalt tugeva tervikemotsiooni. Eks pealkiri ütleb juba kõik ära: see on tõesti romantiline öine sõit kollaste tänavavalgustite all.
Loppy B "Trench Foot (feat. Air Max '97, SCAM)"
Psühhedeelne ulme-elektroonika, mis mõjub kui hulljulge žanrikino ilma kinota. Maksimaalselt visuaalne autorimuusika, kus samas püsib pidevalt alles ka nihestatud, abstraktne tantsulisus. Kas keegi selle järgi ka päriselt tantsida suudab, on omaette küsimus...
Summer Walker "No Love (feat. SZA)"
Eks muidugi, Summer Walkeri ja SZA koostöös valmib täpselt selline pehme ja publikusõbralikult ümar raadio-RnB, mida huugab siit-sealt iganädalaselt peale. Õnneks on aga neil mõlemal nii lummav flow, et olen valmis praegu ka kõige lihtsustatuma lahendusega leppima.
Viimaste aastatega on Travis Scott oma taseme nii kõrgele lükanud, et vaevalt ta isegi neile ootusele enam väga vastata suudab. Tema enda loomingu kontekstis on "Escape Plan" teise- või kolmandajärguline, laiema kaasaegse hip-hop'i vaates aga igati korralik ja nakkav singel.
MistaJam "Can't Stop Now (feat. Anelisa Lamola)"
Mitte, et see oleks üldse kuidagi häbiväärne, aga minu guilty pleasure on ekstaatline Briti raadio-house: selles žanris pole juba aastaid suuremaid muutusi toimunud, aga ebanormaalne hoog ja magusus lihtsalt võluvad koheselt. MistaJami "Can't Stop Now" tabab seega minu jaoks täpselt kümnesse.
Silk Sonic "Smoking Out The Window"
Mul on juba aastaid mingi probleem Bruno Marsi loominguga, temast kiirgab mingit ebamugavust tekitavat nilbust ja seksapiili. Ta laulaks justkui alati sensuaalselt oma kallimale kõrva, samal ajal pluusinööpe lahti tehes. Anderson .Paak aitab natukene seda energiat tasakaalustada, kuigi "Smoking Out The Window" kohta võib ikkagi öelda seksi-soul.
Häid ja jõulisi naisräppareid pole kunagi liiga palju. Atlantast pärit Latto andis välja põgusa, pisut alla kahe minuti kestva singli "Soufside", kus minimastlik bassine taust teeb juba pool tööd ära, tema riimide põrkav flow annab aga veel kõvasti juurde.
Terrace Martin "Drones (feat. James Fauntelroy, Kendrick Lamar, Snoop Dogg, Ty Dolla $ign)"
Ega see väljavõte Terrace Martini värskelt albumilt pole midagi erakordset, aga kuna Kendrick Lamar teeb viimasel ajal noka nii harva lahti, siis tasub vist iga killu üle õnnelik olla. Pealtnäha täiesti sobimatutest tegijatest tuleb kokku mõnusalt abstraktne-sürreaalne räpi-rosolje.
Hot Chipi ridadest tuntud produtsendi Joe Goddardi ja vokalist Amy Douglase koostööprojekt Hard Feelings on parim võimalik moodne disco. Tõsi, kõige paremad lood omanimeliselt debüütplaadilt ilmusid juba singlitena, aga ka "Take You Down" on hea astumisega.
Produtsent Anthony Naples andis välja uue EP "Club Pez" ja tema puhul kehtib ikka ja alati üks tore tendents: on võimatu ette aimata, millist muusikat ta nüüd teeb. Kogu lühialbum on erakordselt eklektiline, avalugu "Bonk" on aga mõnusalt veider autorielektroonika, mis võtab aluseks troopilised tantsurütmid, aga keerab need mingisse sõnulseletamatusse suunda.
Pennywild "Sweatbox (feat. Dances With White Girls)"
Produtsent Pennywild andis välja EP "Night People", mis on pühendatud underground klubikultuurile selle kõige laiemas mõttes. Lugu "Sweatbox" on eriti mõnus, kui vaid välja arvata see iPhone'i äratuskella sämpel taustal, mis tekitab külmajudinaid...
Dusky "Soundcheck (feat. Rainy Milo)"
Tegelikult võiks kogu Dusky välja albumi "Joy" siia lükata, sest ta on teinud ilmselt oma karjääri parima plaadi, kuid plaadi avalugu "Soundcheck" oma õrnalt melanhoolse minekuga väärib ka eraldiseisvalt tähelepanu. Tantsida selle järgi ei saa, vaikselt ööpimeduses õõtsuda aga vabalt.
Katy B "Daydreaming on a Tuesday"
Kuidas sellest nii vähe räägitakse, et Katy B andis üle kümne aasta uue plaadi välja? Briti popmuusika kahtlemata üks olulisemaid tegijaid, kes leidis vaat et esimenena silla dubstep'i, kaasaegse soul'i ja RnB vahel. Uus EP "Peace and Offerings" on igati tema kunagise materjali tasemel, eriti ilus on just lugu "Daydreaming on a Tuesday".
Paljuski saab motown'i- ja disco-legendi Diana Rossi uuele plaadile heita ette sama, mida ABBA'legi: produktsioon jääb nende lugude potentsiaalile alla, need ei hakkagi täielikult särama. Lugu "Let's Do It" on aga hea erand, kui ei teaks, millega tegu on, siis võiks magamistoa-funk'i esteetika tõttu arvata isegi, et see on hoopis Marju ja Uku Kuudi koostöölugu.
Curtis Harding "It's A Wonder"
Paremat muusikat laisaks nädalavahetuseks annab otsida. Kuigi oma värskel albumil "If Words Were Flowers" kaldub Curtis Harding kohati ka theblackkeysiliku moodas blues'i suunas, siis "It's A Wonder" on parimas mõttes retro-soul, mis mängib oma ajastutruuduse veatult välja.
96 Back "Don't Die (feat. Joe Paisan)"
Küll see produtsent 96 Back ikka jõuab, album "Love Letters, Nine Through Six" on tal vist sel aastal juba järjekorras kolmas? Mingi nurga alt võib öelda, et see on eksperimentaalne popmuusika, teisalt on sealt ka dekonstrueeritud klubirütme. Võta siis nüüd kinni, aga kuulamist väärib igatahes.
Kuigi Amine on värskel plaadil "Twopointfive" kõvasti helgem ja isegi laid-back, siis meenutab ta uus materjal veidral kombel kuldaja g-funk'i, sobitudes kuskile Snoop Doggi parimate asjade kõrvale.
Ai kuidas mulle meeldib see Portugali hulljulgete produtsentide kamp, kes on koondunud plaadifirma Principe alla. DJ Lycox teeb oma värskel "Lycoxera" just seda, miks ma tema juurde ikka ja jälle tagasi lähen: veidrad, kohati isegi napakad tantsurütmid, mis pulseerivad ühe koha peal, aga omandavad kiirelt hüpnootilise jõu.
Kuula kõiki lugusid:
