Üks kolmest näitusest on Henri Hüti põhjuseta tagajärjed, mis otsib vastust küsimusele, mis juhtub, kui tuua teater teatrisaalist välja. Piiride kohta küsimist võibki kõigil kolmel näitusel pidada ühiseks. Kõik kolm näitust on installatiivsed ja nii vormi kui ka objektidega mängivad. Samas on kuraatori sõnul kõik näitused erineva tunnetusega. 

"On selleks siis kunst ise nagu Johannes Luige puhul, kes küsib nii vormi kui ka materjali osas küsimusi. Ka mälu on tema jaoks keskne teema, mille ümber see kõik käib," rääkis Tartu kunstimaja projektijuht Peeter Talvistu.

Kristen Rästas küsib, kust jookseb ähmastuv piir looduslikkuse ja tehislikkuse vahel.

"Kõige lõppakordiks on Henri Hütt, kes pakub pigem meeldivat ja nauditavat mängulist kogemust," ütles Talvistu.

Näituste teemade ajendiks võib pidada personaalseid küsimusi. Henri Hütil on need seotud teatriga, Kristen Rästasel maailma elukõlbulikkusega ning Johannes Luigel lapsepõlvemälestustega.

"Ma usun, et väga paljusid neid mõttekäike on mõjutanud see, milliseks on ühiskond muutunud. Kui esitad küsimusi teatri kohta, siis esitad neid kontekstis, kus vahepeal on ruumid pikalt kinni olnud ja teatrit prooviti teha läbi video," rääkis Talvistu.

Näitused on Tartu kunstimajas avatud 12. detsembrini.