Ehkki romaani tegelaskond on autori sõnul puhas fiktsioon, võinuks kõik see, mis romaanis sünnib, tõesti nii ka olla.

"Mõtlesin selle peale, kuidas võiks olla üks mõrvamüsteerium, kriminull, ühes suletud kohas, kuhu aga ulatuvad maailma tuuled," selgitas Selirand "Aktuaalsele kaamerale".

"Seal on tegelased, kes on kohtunud Fjodor Dostojevskiga, kes paar aastat varem Revalis elas, on tegelased, kes on kohtunud Alexander Humboldtiga, kes sõitis läbi Eesti suurt Venemaad avastama, on kuulatud Liszti klavermängu. See kõik on võinud nii olla."

Peenelt sepitsetud intriig, möllavad loodusjõud ja kirglikud karakterid annavad ajaloolisele ainesele lummava raamistiku. Kirjastuse Varrak peatoimetaja Krista Kaer tõdes, et see on üks väga omapärane raamat.

"Seal on rohkem läbi närida kui ajaviitekirjanduses ja mõtiskleda ka Eesti ajaloo üle, mismoodi need suhted olid Eesti külades, mõisatega 19. sajandi keskpaigas, milline on maailmataust, kuhu see paigutub, sest maailm tuleb nende tegelaste kaudu sisse."

Romaani keel oma lopsakuse ja kujundirohkusega võib lugeja esimesel hetkel suisa iirale ajada, hiljem aga hakkad loosse pikitud uudis- ja unarsõnust puhast mõnu tundma.

"Ma ei tahtnud kirjutada raamatut ajastu keelega nagu 19. sajandi keskpaiku oli, sest tahtsin, et need tegelased oleks usutavad. Aga mida ma tahtsin väga kasutada, on tänaseks täiesti kadunud vigala murre," märkis Selirand.

"See ei ole seal puhtalt sees nii nagu omal ajal räägiti, aga murde sõnavara on seal osaliselt ära toodud ja ehk nii ei kao ta lõplikult, vaid on vähemasti kuhugi kirja pandud."

Ajastu vaimu toetavate illustratsioonide autorid on Liis Roden ja Kirke Selirand.