Õudus- ja žanrifilmifännina teeb muidugi meele heaks, kui saab 2022. aastat alustada kohe värske rämpskinoga. Pühade ajal, kui sai vaadatud üle mitmeid möödunud aasta lemmikuid ja lihtsalt hunnikute viisi jõulufilme, jõudsin isegi korraks ära unustada, mida õudukad endast päriselt kujutavad. Mõnes mõttes oli "Resident Evil: Raccoon City" seega pisike paastu järel taaskohtumine žanrikinoga. Kahjuks ei tähenda see, et filmi nädala aja pärast enam mäletaksin...

Vaevalt see tegelikult kellelegi üllatusena tuleb, et legendaarse videomängude sarja "Resident Evil" põhjal valminud järjekordne (tänaseks vist juba seitsmes!) film on ambitsioonitu, nõdrameelne ja laisk. Klassikalisest lõksust "mängude põhjal valminud filmid on enamasti halvad" ei suuda naljalt keegi mööda hiilida ja ka lavastaja Johannes Robert, kelle karjääri tipuks on seni haifilm "47 Meters Down" (!), pole siinkohal erand. Pigem kihutab "Resident Evil: Raccoon City" kindlameelselt kõikidesse karidesse, mis videomängude adaptsioonidega kaasas käivad.

Üllataval kombel on režissöör antud juhul otsustanud, et ta mitte ei ürita tuua kinolinale samanimelise mängu (täpsemalt esimese ja teise osa) süžeest inspireeritud linateost, vaid kopeerib üks-ühele isegi nn lavastuslikke võtteid, mida mängus kasutati. Kuidas see peaks isegi filmis töötama? Seetõttu jääbki mulje, et "Resident Evil: Raccoon City" ei näe grammigi vaeva vaataja köitmiseks, vaid film mõjub kui videomängu kokkumonteeritud vaheklipid, kust on puudu see mängitav osa, mis toimuva lõplikult kokku seob.

Mingil hetkel see kummastav dissonants õnneks hajub ja lugu loksub isegi enam-vähem paika, aga mängulikest probleemidest film siiski ei pääse. Kui peategelase Clare'i (Kaya Scodelario) ja tema venna Chrisi (Robbie Amell) taustalugu on küllalt kaasahaarav, siis ülejäänud kõrvaltegelased on nii skemaatilised, et ajavad isegi naerma. Leon Kennedy, keda kehastab Avan Jogia, ei saaks nagu mitte midagi aru, kes või mis ta olema peaks, võimalik, et stsenaarium lihtsalt ei jõudnudki temani. Jogia kõnnib tuima näoga stseenist stseeni ja ajab täiesti suvalist jura suust välja ning kuigi filmi madalat taset arvestades polekski selles midagi eriti imelikku, siis mängus on Kennedy üks peategelasi. Kuidas juhtus aga nii, et filmis sai temast suvaline täitevaht, millega stseenides olevad augud täis lasta, jääb arusaamatuks.

Segaseks jääb seegi, miks otsustati pärast kuut suhteliselt ebaõnnestunud filmi kogu senine saaga, mille mängis peaosa Milla Jovovich, kõrvale heita, ja alustada täiesti puhtalt lehelt. Võimalik, et ajendi selleks andsid värskenduskuuri saanud "Resident Evil 2" ja "Resident Evil 3" videomängud, mis said kriitikutelt üle maailma kiita ja jõudsid ka aastalõputabelitesse, kuid värske linateos jääb neist ikka kaugele-kaugele maha. Mõneti sarnane olukord on ka filmisaagaga "Saag": pärast esimest linateost on kõik filmid lati alt läbi jooksnud, aga tootmisvabrik pole tänaseni peatunud, kuuldavasti on kümnes film juba valmimas.

Kui uue näo saanud mängud mõjusid igati kaasaegsetena, siis "Resident Evil: Raccoon City" meenutab pigem nullindate alguse lõdva randmega tehtud õudusfilme, kuhu on küll investeeritud mägede viisi raha, kuid kinolinalt see kuidagi välja ei paista. Värske ekraniseeringu eriefektid on toored ja rabedad ning midagi uut ja originaalset, mida senises saagas juba tehtud poleks, film ka ette ei võta.

Kokku tulebki seega lihtsalt üks suvaline ja ebavajalik õudusfilm, mis täidab korraks žanrifännide kõhu ja pakub paar tõhusat õõvamomenti, kuid midagi enamat sealt ei leia. Jääb vaid loota, et film kukub kinolevis läbi ja stuudio ei hakka järgmist poolkõva "Resident Evili" ekraniseeringut tootma.

PS! Aasta algas järjekordse ebaõnnestunud videomängu adaptsiooniga, aga hoiame pöidlaid, et "Unchartedi" film oleks vähemalt mõnevõrra etem.