Sinu värske lühidokumentaal räägib kunstnik Edith Karlsonist. Miks otsustasid just temast filmi teha?

Ma ei vali kunagi oma filmi tegelasi, seda teeb elu ise. Kui ma näen, kuulan või saan teada midagi huvitavat, põnevat või midagi, mis mind puudutab, siis hakkan kohe tegutsema. Juhtus nii, et ma tegin sarja "Edulood" ja üks tegelane, kellest ma portreelugu tegin, oli Olga Temnikova. Tema kaudu sain tuttavaks Edithiga. Ma ei teadnud varem, kes on Edith, ei teadnud tema kunsti ega olnud tema loomingu fänn.

Ma olin otsekohene ja küsisin palju rumalaid küsimusi. Kus, miks, milleks? See oli tähtis, et minu taust ei olnud kunstiprofessionaali, vaid pigem tavalise eesti inimese oma. Mind puudutas üks teemadest, millest Edith kunsti teeb – see ökotragöödia, mis meie ümber toimub. Iga päev eri loomaliigid kaovad. Meie kui inimkond tegime nii palju, et kõike hävitada. Mulle tundus, et see ongi põhiteema Edithi kunstis, inimene kui suur loom, kes hävitab kõike. Kui filmisime Arkadi Popovi Hiiumaal, jälle selle sama "Eduloo" saja jaoks, siis saime jälle ka Edithiga Hiiumaal kokku ja tegime mõned võtted. Et pikka ja keerulist mõtlemist ei olnud, saime tuttavaks, siis kohtusime veel. Põhimõtteliselt see oli toimus nagu juhuslikult.

Kas Edith Karlson oli kohe nõus selle mõttega, et temast film teha?

Jah, Edith oli kohe nõus, kuigi tema ei teadnud minu filme ja ei teadnud ka minu Käru muuseumist midagi. Me ei teadnud üksteist varem, aga kohe oli tunne, et oleme vanad tuttavad ja samal lainel.

Kui filmi tegema hakkasid, siis millise eesmärgi omale filmiga võtsid?

Ma mäletan, kui ma õppisin 2000.–2004. aastal Tallinna Ülikoolis, mis tol ajal oli veel Tallinna pedagoogikaülikool, siis Rein Maran ütles meile loengu ajal, et toimub suur häda, maailm muutub nii kiiresti, me ei saa seda peatada, me peame midagi ette võtma. Ees on ökoloogilised traumad. Me peame filmima palju just ökoloolisi teemasid. Ma ei saanud tol ajal aru, mis toimub. Läks tükk aega, kuni ma aru sain. See antropotseeni ajastu algas ametlikult 2008, aga Rein Maran rääkis meile sellest varem. Nüüd sain aru, et tõesti peab rääkima sellest, mis maailmas toimub ja kuidas me inimestena tegutseme. Film iseenesest ei muuda midagi, aga muutused tulevad, kui inimesed vaatavad, mõtlevad, panevad plaanid paika. Film on üks tilk, mis aitab midagi paremaks muuta – vähendada tarbimist, vaadata meie ümber hoolivama pilguga, kaitsta loodust, säästa loomi, hinnata kunsti. Kunst ja film on põhimõtteliselt samas paadis. Me kõik teeme midagi, millel on mõju, aga meie ise seda mõju ei näe. See on järgmiste generatsioonide töö. Ma mäletan, et Olga Temnikova kunagi ütles, et kaasaegne kunst on ühiskonna arengu osa. See ongi nii. Me fikseerime seda.

Kas proovisid filmis "Uue ajastu kunstnik Edith Karlson" näidata Edithit rohkem inimese või rohkem kunstnikuna? Kumb pool sind rohkem huvitas?

Edith kui inimene ja Edith kui kunstnik on üks ning sama tegelane. Teda ei saa pooleks lõigata. Mind huvitas rohkem tema loominguline ja kunstiline pool. Me filmisime väga palju – mul on tema argipäevad, tema suhted mehe ja pojaga, pudruvalmistamine ja muusikalised esinemised, sest ta on ka laulja ja koos mehe Rauliga esinevad nad päris palju. Ta on tütar ja peab ka oma vanemate eest hoolitsema. Aga kõik need tegevused on samad nagu mul ja teistel inimestel. Minu jaoks oli tähtsam näidata, kuidas ta leiab rutiini kaudu jõudu teha kunsti, kui poeg karjub "Emme!" ja tema peab skulptuuri tegema. See on huvitav.

Ma meelega ei andnud teisele tegelastele eriti ruumi. Nad on kõik Edithi taustal. Aga peab aru saama, et elu ja film ei ole võrdusmärgiga.

Kui pikalt film töös oli? Millal sellega tööd alustasite?

Me alustasime aastal 2019, kui tuttavaks saime, kui ma õigesti mäletan. Ehk siis 2020. aastal paar korda filmisime, siis kirjutasime taotluse ja aastaks 2021 oli tootmisvõimalus leitud. "Eesti lood" on tore formaat just seepärast, et sa pead selle aastaga valmis saama. Kuigi tahaks just aasta pärast filmiga alustada.

Ehk on sul ka mõni põnev seik, mis filmi ei jõudnud, aga mis filmi valmimise käigus juhtus?

Oi, seiklusi ja lugusid oli palju. Need on kõik seotud loomadega. Edith on selline inimene, kellega juhtuvad asjad. Me filmisime Kohta-Nõmmel muuseumis, seal tuli üks varblane ja Edith ning kõik muuseumi töötajad proovisid teda päästa. See oli huumor kuubis – see on Edithi lause – kuidas see toimus, kuidas nad hüppasid, võtsid karbid, otsisid pikad palgid, et seda varblast kätte saada. Siis aga meeleolu muutus, varblane lõi end jõuga vastu klaasi ja kukkus, Edith proovis ta kätte saada, aga see hüppas ja proovis ära lennata. See oli väga koomiline ja dramaatiline lõik, aga liiga pikk ja seda ei saanud kuidagi lühemaks teha. Ehk ma ei kasutanudki seda, kuigi see oli väga sümboolne ka. Olemegi väiksed nõelad, kes proovivad suuri protsesse peatada. Lõpuks sai see varblane ikka päästetud.

Mis filmiprojektid sul praegu veel töös on? Kas saad millestki ka lähemalt rääkida?

Huvitav, et minu õppejõud Vinogradov, kes kunagi tegi dokumentaalfilmi Vladimir Võssotskist, kui ta oli elus, ja Pugatšjovast, kes oli veel oma karjääri tipus, Peterburi filmi- ja telekoolis ütles, et ära tee filmi kunstnikust ja lastest.

See on raske ja väga libe tee. Peab olema väga kindel, et su film on sama hea kui selle kunstniku tööd. Mina ei olnudki varem kunstnikust filmi teinud, Edith oli esimene. Aga praegu on juba kolmas aasta, kui plaanime teha filmi Kaarel Kurismaast. Saime temaga kokku 2019. aastal Art Baselil, kus jälle filmisime Olga Temnikovaga ja tundus uskumatu, et sellised klassikud meie seas elavad. Ma jälle ei teadnud eriti palju tema loomingust. Kurismaa on üks Eesti tähtsamaid kineetilise kunsti viljelejaid. See, mis ta tegi ja mis ta teeb tänapäevani, on uskumatult huvitav. Ehk sel aastal võtsime portreelugude konkursi ja hakkame Kaarlist portreefilmi tegema.