Sinu värske film "Hobujõud" räägib üsna spetsiifilisest teemast, täpselt e-autospordist. Kuidas sa selle teemani jõudsid?

Juhtusin 2020. aasta varasuvel lugema artiklit Risto Kappetist, kes valmistus Le Mansi 24 tunni võidusõidul osalema. Teadsin seda pika ajalooga (alates 1923) kestvussõitu ja kuna võistlus pidi esmakordselt toimuma virtuaalselt, siis see köitis mu tähelepanu. Sama päeva teisel poolel, kui kärutasin vastsündinud lapsega kergliiklusteel ja mõtisklesin loetu üle – see on muideks parim aeg filmiideede üle juurdlemiseks –, pigistas haaratsiga raskeveok tänava serval ühe romu kokku ja tõstis mängleva kergusega oma kasti.

See kõik pani mind tõsisemalt mõtlema ka hobujõu tähenduse üle, sest mu vanaisal oli veel hobune! Veel üks väike nüanss kokkulangevuste osas: kui idee tekkis vahetult pärast lapse sündi, siis sisuliselt esilinastuse päeval läks seesama laps esimest korda lasteaeda. Hea võrrelda ühe lühidoki valmimisaega, samas jõudis meie peategelane selle aja vältel kolm korda kolida... 

Aita pisut konteksti paika seada: kui populaarne on e-autosport Eestis? Me teame küll veidi mõningatest e-sportlastest, kes mängivad tuntud tulistamismänge, e-autosport on pisut tahaplaanile jäänud.

Sellele küsimusele oleks kindlasti Risto kõige pädevam vastama, aga nagu Risto filmis ütleb, et kui hetkel on tema Eestis ainus täiskohaga e-autosportlane (ehk teenib virtuaalsetel ringradadel piisavalt raha, et sellega ära elada), siis varsti on temasuguseid sada!

Eesti virtuaalse autospordi liit (asutatud 2010) korraldab hetkel kolmandat hooaega e-autospordi Eesti meistrivõistlusi GT sarjas, kus Risto on senini küll võidukas olnud, siis nii mõnedki e-autosportlased on talle nö kandadele astumas. Ainuüksi selle paari aastaga, mil me filmi tegime, on konkurents nii tihedaks läinud, et eelsõitude põhjal korraldatakse A ja B finaale. E-autospordi populaarsus kasvab kiiremini kui aktsiad Balti turul!

Selle intervjuu ajaks on juba elu filmist ette jõudnud: Risto Kappeti tiimi tabas Le Mansi 24 tunni sõidul elektrikatkestus ja nende sõit jäi pooleli. Millise tundega seda uudist vaatasid?

Jah, ma elasin võistlusele väga kaasa, sest tänavune Le Mans oli eriline. Risto lendas oma meeskonnakaaslastega erinevatest Euroopa nurkadest Pariisi kokku ja sõitsid seal spetsiaalses stuudios, vahetades üksteist välja ühes konkreetses simulaatoris. Loomulikult on kurb, et neil elektrikatkestuse tõttu soovitud tulemus tegemata jäi, aga samas annab see üritus aimu, kui mänguliselt on võimalik neid uusi platvorme kasutada. Ootan ja vaatan põnevusega, mis suundi see kõik võtab. Minu fantaasia on siinkohal väga piiratud.

Esmapilgul tundub, et portreefilm ühest e-sportlasest ei ole kuigi visuaalne ja filmilik, aga oled suutnud oma filmis "Hobujõud" tegevuse üsna dünaamiliseks muuta. Kui keeruline oli sellest materjalist filmi n-ö üles leida?

See oli tõesti väljakutse, sest üldiselt inimest arvuti taga toimetamas vaadata on üks igavamaid asju üldse. Kuigi Risto on väga kinematograafiline, siis tema pinges olekust ja karismaatilisest välimusest hoolimata oli hea, et meil tekkis võtteperioodi käigus mõte jäädvustada ka teisi e-autosportlasi nende kodudes võistlemas. Suured tänud siinkohal, et nad olid nõus ja lasid meid kaameraga oma tuppa.

Niisamuti käisime eraldi filmimas ka võistluste kommentaatoreid, et lõpuks montaažireas luua atraktiivset dramaturgiat. Kuigi filmis näeb teisi e-autosportlasi ja kommentaatoreid vaid loetud sekundid, siis aitab see meie meelest siiski kujutada üldisemat pilti, kuidas üks virtuaalne võiduajamine võiks osalejate silme läbi välja näha. Aga kõik sai siiski alguse Ristost ja romu äraveost.

Vaatamata sellele, et Risto Kappet on üks parimaid Eesti e-autosportlaseid, tundub ta olevat pigem introvertne. Kuidas ta suhtus sellesse, et temast hakatakse filmi tegema?

Kuna ma ei oska filme tehes teemadele ega isikutele eriti ajakirjanduslikult läheneda, mis on kindlasti nii mu nõrkus kui tugevus, siis seda hoolikamalt valin ma karaktereid, keda jälgida ja jäädvustada. Minu lähtepunktist vaadatuna pole introvertsus kindlasti probleemiks, see, mis põhjusel üks või teine tegelane vaatajat lummab, ei sõltu intro- ega ekstravertsusest, vaid millestki peenemast...

Pealegi olen ma ise ka pigem introvert, nii et polnud probleemi. Risto suhtus filmi tegemisse hästi, aga päris sellist tulemust ta tõenäoliselt oodata ei osanud. Aga ega tegijad ka filmiprojekti alguses teadnud, milliseks see tulemus kujuneb ja mis mõtted või tundmused filmi lõpuks esile kerkivad. lisaks erakordsete inimestega kohtumisele ongi see dokumentaalfilmide tegemisel kõige võluvam ja maagilisem osa.

Mida uut sa ise e-autospordi kohta selle filmi käigus avastasid?

Võib öelda, et see kõik oli üks suur avastusretk, kui sukeldusin selle uudse spordiala jälgimisse. Samas on üha populaarsemaks saamas kodukontoris töötamine ja Risto tegevust võiks samuti kodukontori tööks nimetada. Sellisel juhul võib seda filmi ka teataval määral hoiatusfilmiks pidada, 

Oskad sa välja tuua ka mõne põneva olukorra, mis filmi valmimise käigus juhtus, aga mis lõpuks ikkagi filmist välja jäi?

Kui hakkasime veeretama plakati ideid, siis tekkis mõte, et Risto võiks seista maikas ja trussikutes, peas VR prillid ja käes rool, jalas võistlussaapad. Päris kõige sellega Risto nõus polnud, nii et siinkohal võib lugeja ise sellist visuaali soovi korral ette kujutada.

Millega sa praegusel hetkel veel loominguliselt tegeled? On sul ka mõni uus filmiprojekt käsil?

Tänavu linastuvatest Eesti Lugudest olen operaatorina seotud veel filmidega "Randvere Leonardo" (režissöör Kerttu Soans) ja "Uus elu" (režissöör Jaak Kilmi). Režissöörina on töös portreefilm Seaküla Simsonist ja veel täispikk dokumentaal Sysiphose müüdi mõõtu mehest.