Helme märkis, et kuigi Veneetsia biennaali peanäitus on alati seotud biennaali üldise ideoloogiaga, kuigi väga palju see lõppeks ei tähenda, sest paviljonid on teatavasti seal üsna sõltumatud.

"Aga nii või teisiti on Veneetsia biennaali peanäitus ikkagi väga oluline ja eeldatakse, et see näitab teatavaid trende. Üldiselt on ta kaasaegsete kunstnike päralt, aga üha rohkem näen, et seal võetakse ette ajaloolisi etappe või probleeme, nii et museaalsed tööd sellel peanäitusel ei ole erand."

Helme tunnistas, et nemad Eesti kunstimuuseumiga Põdra töid sinna ei pakkunud. Põder jõudis biennaali peanäitusele teistmoodi.

"Kui ma vaatan, mis on Anu Põdra teostega juhtunud pärast seda suurt personaalnäitust ["Haprus on vaprus" Kumus 2017. aastal – toim], mis meil siin oli, siis ta on n-ö esile kerkinud," märkis ta.

Tate pani lumepalli veerema

Ta usub, et Põdra tööd sattusid biennaalile, kuna Londoni kaasaegse kunsti galerii Tate Modern ostis hiljuti ära ühe Põdra töö "Keeled", mis kuulub tegelikult Eesti kunstimuuseumile.

"Kuna see vorm on olemas ja seda võis uuesti valada, siis leppisime Tate'iga sedasi kokku, et originaal, mis on valatud Anu Põdra enda poolt, on meie oma ja sellesse vormi uuesti valatud töö sai Tate'i," selgitas Helme.

"Nii et see on ka ikkagi originaal, aga ta on n-ö jagatud originaal. Meil on see päris originaal ja sinna vormi on esitatud uus sisu. See on esimene ost, mida üldse Londoni Tate on Eestist teinud, nii et see on suur asi, mis kuidagi hakkas sealt edasi keerlema."

Anu Põder tegi Helme sõnul Nõukogude Liidu tingimustes mitteordinaarset skulptuuri ja tegeles juba tol ajal naise kehaga, aga ka erinevate materjalidega, mitte savi, marmori või pronksiga. "Iga materjal, mis on tänapäeval üsna normaalne või loogiline, oli tol ajal väga eriline ja oli oluline, et ta alustas sellega juba nii vara."

Meil on, mida näidata

Rääkides sellest, miks on oluline, et üks eesti kunstnik on Veneetsia biennaali peanäitusel esindatud, selgitas Helme, et riigi kultuuripoliitika vaatest pole oluline mitte ainult sisemine sidusus ja tähtsus riigile endale, vaid tuntus ka väljaspool.

"See on iga riigi kultuuripoliitika üks osa iseennast näidata, ka rahvusvaheliselt. See ei ole ainult kultuuripoliitika, vaid samamoodi ka välispoliitika, majanduspoliitika, turisminduse jne osa. Sa pöörad omaenda riigi kultuurile tähelepanu, ja ega see nii hirmus lihtne ei ole," tõdes ta.

"Eesti oli nendel aegadel, kui sõlmiti kõikvõimalikud kultuurikontaktid, Nõukogude Liidu osa, ja sel õndsal ajal, mis meil on praegu antud pärast iseseisvumist, on väga palju töötatud selles suunas, et Eesti kultuur läheks maailma," selgitas Helme.

"See on iseenesestmõistetav, et kui tahame olla keegi selles suures rahvusvahelises kultuuris, siis peame selle nimel tegema kohutavalt tööd." Seega on ka väga oluline, et Veneetsia biennaali peanäitusel on Anu Põdra töö.

"Me justkui täidame seda potti, et saada rahvusvahelist tähelepanu. Mitte sellepärast, et oleme Eestina edevad, vaid sellepärast, et meil on, mida näidata."

Eestile on tänavune Veneetsia biennaal eriti eriline

2022. aasta ongi Helme hinnangul Veneetsia biennaalil Eesti jaoks eriline aasta, kuna Eesti näitus on Hollandi paviljonis. See on väga eriline, sest tavaliselt Eestil ei ole peanäituste kohas Giardinis oma paviljoni.

"Me oleme alati kusagil väljas, linnas. See on ka tekitanud probleeme, sest see on alati kallis ja seda ruumi otsida on ette juba raske, siis valida kunstnikku selle järgi või vastupidi, otsida ruumi kunstniku järgi. See kõik on olnud väga keeruline ja loomulikult kallis ja selge on, et Giardinis käivad kõik."

Kui paviljon asub väljaspool Giardinit, siis sinna pruugita aga üldse jõudagi. "Nii et see on väga eriline aasta ja eriline Veneetsia biennaal Eestile üldse, et me esineme Hollandi paviljonis ja et Anu Põdra tööd valiti sinna peapaviljoni näitusele."