Nõukogude-aegne eesti keel erineb tänapäevasest eeskätt sõnavara poolest – öeldakse ju, et sõnavara on oma ajastu peegel. Kuna tollal oli eesti keel tugevas vene keele mõjuväljas, esinebki Nõukogude ajale omases keelepruugis eriti arvukalt just vene keelest tulnud laensõnu ja -väljendeid. Näiteks: kammaijaa, kamorka, kefiir, kissell, kolhoos, kopikas, maika, mannerg, masuurikas, matsalka, morss, padavai, palagan, paraadna, patsaan, poslamasla, rajoon, rubla, sardell, sefiir, spartakiaad, tavaar, tolku olema, truup, uhhaa, vot. 

Paljud vene laenud olid kõnekeelsed, see tähendab, et neid kasutati omavahelistes vestlustes, kuid kirjakeelde need ei jõudnud. Näiteks: davai, kakrass, ladna, pastoi, privet, tutkit, (täitsa) nitševoo. Vene keelest võeti üle ka tuletusliiteid, näiteks -uška (Liina > Liinuška). Teadlikus, haritud keelepruugis püüti venepärasustest siiski hoiduda. 

Klipis esineb mõningaid just tollasele eluolule viitavaid väljendeid, nagu kalapäev, kogu kollektiiviga, leti alt saama või vorstisaba. Kõik eesti keelde tulnud vene laenud ei ole aga pärit Nõukogude ajast. Naaberkeelena on vene keel olnud meile üheks laenukeeleks juba sadu aastaid ning nõnda on paljud algselt võõrast algupära sõnad meie keeles kodunenud ja omaseks saanud (nt kapsas, kasukas, lesima, tubli). Siinses klipis on vanemaid vene laenusid veel näiteks sõna kruttima.

Teksti autor Tiina Laansalu. Näitlejad Hilje Murel, Märt Avandi, Helina Tüür, Herman Avandi. Režissöör René Vilbre, operaator Ants Martin Vahur, toimetaja Ester Urbala, produtsent Helen Valka. Keelekillud on valminud ERR-i ja Eesti Keele Instituudi koostööna.