Tahaksin sel puhul laiema publiku ette tuua oma üldistava artikli, mis on esmalt ilmunud – nüüdseks juba ajavoogudesse kadunud – ajakirjas Mari (2014/4, lk 102-105) ja mida on siinkohal täiendatud.

***

Oskar Lutsu eluaastad 1887–1953 tunduvad tagasivaates vägagi tähenduslikud: kaks maailmasõda ja neist mõnes suhtes isegi veel süngema Stalini aja üle elanud kirjanik ei kaotanud elutahet ja huumorimeelt; võiks öelda, et ta oli tõepoolest visa hing, saatuselööke meelekindlalt taluv natuur. Ja seda vaatamata kõigile isikliku elu katsumustele, alates väikevenna varajasest surmast ja mitmest tühjajooksnud armuloost kuni ainsa poja põgenemiseni Eestist; saksa sõjaväes teeninud poeg Georgi saatusest olid isa ja ema kaua aega täielikus teadmatuses.¹

Oskar Lutsu elukäik pole väliselt kes teab kui värvikas, ometi on ta osanud sellest väga köitvalt jutustada. Kirjaniku mälestused ja päevikud on lausa ammendamatu peente psühholoogiliste tähelepanekute varasalv, sisukas ja inimlikult kaasahaarav "väike ajalugu" läbi suure ajaloo keeristormide.

HEA TÄHTEDE SEIS

Võib vist väita, et kui Oskar Luts aastal 1887 (vana kalendri järgi veel 1886) Palamuse kihelkonnas Kuremaa järve kaldal Posti talus sündis, oli tähtede seis tema jaoks väga soodne. Ettevõtlik isa Hindrik avas Palamusel kingsepatöökoja ning ehitas peagi ka väikese maja. Kirjaniku ema Leena oli erksavaimuline ja lugemishuviline, koos pojaga neelati ahnelt Vilde, Saali, Bornhöhe ja Kitzbergi teoseid. Eriline mõju noore Oskari kujunemisel oli aga vanaema Triinul ("mu kõige parem sõber", on Luts oma vanaema kohta hiljem öelnud), kelle pajatatud muistsed jutud ja pärimused igati ergutasid tulevase kirjaniku kujutlusvõimet.

Oskaril oli kaks venda. Arno(ld) suri vaid kolmeaastaselt, teine vend Theodor (1896--1980) sai aga tuntuks filmimehena, operaatori ja lavastajana. Oskar oli vaiksem, varases lapsepõlves isegi pelglik poiss, kümme aastat noorem Theodor aga hoopis elavaloomulisem ja kärsitum. Seejuures toetas noorem vend vanemat igati tema kirjanduslikes pürgimustes ja oli "Kevade" käsikirja valmimisele entusiastlikult kaasa elades selle teose esimene "kriitik".

Änkküla külakoolist, Palamuse kihelkonnakoolist ja Tartu Reaalkoolist sai õpilane Oskar – ühtegi kooli küll korralikult lõpetamata – üsna hea hariduse, ikka leidus õpetajate hulgas eriti keelte ja kirjanduse vallas oma ala entusiaste, toetajaid ja innustajaid.

Noormehe kõige olulisemaks suunajaks ja vaimseks autoriteediks kujunes aga Tartu Ülikooli raamatukoguhoidja Aleksandr Rastorgujev, tänu kellele seni teismelise tuulepeana tuntud Oskar leidis mitmeid kindlaid vaimseid tugipunkte ja sai kooliharidusest isegi olulisemaid mõjutusi, millele oli võimalik toetuda kogu edasise kirjanikuelu jooksul.

Abikaasast Valentinast, kellega 29-aastane sõjaväeapteeker abiellus Vitebskis 2. juulil 1917, kujunes kirjaniku truu, ülimalt hoolitsev ja kannatlik elukaaslane, kes ei lasknud ennast heidutada ka oma mehe alkoholiprobleemidest. Küllap oleks paljud abielud sellistes oludes purunenud, kuid just usklik ja kindlameelne, samas ka seltskondlik ja temperamentne, oma meest jäägitult armastav Valentina suutis luua koduse õhkkonna, mis aitas kirjaniku üle paljudest karidest ja parematel päevadel maksimaalselt soodustas kirjanikutööd.

TAKISTUSTE TROTSIJA

Muidugi ei tohiks kõigist neist soodsatest perekondlikest oludest ja suurepärastest toetajatest-taganttõukajatest rääkides kuidagi pisendada Oskar Lutsu enese jõulist ja säravat kirjanduslikku talenti. "Kevade" kirjutamise viis aastat (1907--12), mil noor kirjanik pidi apteekides ja sõjaväeteenistuses vahetama rohkesti nii elu- kui ka töökohti, on suurepärane näide sellest, kuidas loendamatute väliste takistuste kiuste valmis ometi ainulaadne meistriteos, mille tõelise väärtuse avamiseni kulus hulk aastakümneid.

"Suured ettevõtmised nõuavad suuri kulutusi ja väljaminekuid," armastas noor kirjanik ikka öelda, ja sellist laia joont oli temas päris palju. Nooremad sugulased on meenutanud, kuidas nende lapsepõlves sageli ootamatult külla saabunud kirjanikuhärra neid ikka ja alati kingitustega üle külvas.

Oskar Lutsus eneses olid tiheda põiminguna koos nii uljas seikleja Toots kui ka nukrameelne mõtiskleja Arno. Kunagine Palamuse Lutsu-muuseumi juhataja Peeter Lail on aga ühes oma trükis ilmumata ettekandes välja pakkunud vägagi intrigeeriva hüpoteesi, mille kohaselt Oskar Lutsus on kõige rohkem sarnasust hoopis rätsepmeister Jorh Aadniel Kiirega!

Tõepoolest, "Kevade" teksti tähelepanelikult üle lugedes leiame sellele esmapilgul "pöörasele" teooriale mitmeid arvestatavaid tugipunkte (nt mõtlemapanev tõsiasi, et Arno on tegelikult palju suurem pealekaebaja kui Kiir).  Kuid eks olegi nii, et kirjanik paneb osakese endast igasse oma tegelaskujusse, ja Luts on suutnud seda teha eriti reljeefselt.

Muide, mitte just väga ammu kõlanud arutlused sellest, kas Arno Tali võis olla gei, tunduvad Peeter Laili vaimukate väidete kõrval üsna primitiivsed. Selles seoses meenub mulle kahtlustav-paranoiline Stalini aeg, kus kirjandusteostes,  ka Lutsu omades, isukalt otsiti kulakuid ja rahvavaenlasi – kirjandusväline jälitustegevus, mis tagasivaates tundub täiesti arulage. Igal ajal omad trendid ja eelarvamused, veidrused ja hullused...

HEITLIKUD NAISSUHTED

Enne abiellumist aga oli noore kirjaniku elus terve rida võrdlemisi ebaõnnestunud naissuhteid, mistõttu teda peeti juba paadunud poissmeheks. "Armun silmapilkselt," on ta enda kohta öelnud. Kuid samas olid pea kõik ta väljavalitud slaavi päritolu isemeelsed (tahte)jõulised naised, kes kippusid ujedavõitu ja suhteliselt kõhna rahakotiga apteekrisellile ülevalt alla vaatama.

Paadisõidud Emajõel lopsakate kehavormidega Veera Peršinaga käivitasid noorkirjaniku erootilise fantaasia, millest on mitmeid ilmekaid kirjeldusi tema päevikutes. Lutsu vahest suurim abielueelne kiindumus oli aga tujukalt mänguhimuline leedulanna Gertrud Vaduschat. Nende tormiliselt alanud "sügisromansi" katkestas kirjaniku kaheaastane sõjaväeteenistus, mõnda aega järgnes küll kirglik kirjavahetus täis armutunnete keerdkäike, mis aga lõppes sellega, et ebatruu ja külmalt kalkuleeriv Gertrud abiellus hoopis ühe vana ja rikka arstiga.

Nii sai valgevenelase ja poolatari tütrest Valentina Krivitskajast (1892-1982)  Lutsu eluloterii peavõit, juhuslikust kohtumisest Vitebski raudteejaama kaubakontoris arenes kiiresti välja püsisuhe, mis – nagu ka poja sünd – tõi kirjaniku ellu seni puudunud kindlustunde. Pärast paljusid kolimisi tuli lõpuks ka "oma tuba, oma luba" – oma maja ehitamine Lutsu 50. sünnipäeva eelõhtul.

KIRJANIKU ARGIPÄEV

Inimloomuste mõistatamine, elus kohatud ainukordsete karakterite kollektsioneerimine ja jäädvustamine oli kirjanik Oskar Lutsu põhiline tõukejõud, korduvalt on ta rääkinud, kuidas tegelaskujud lausa jälitavad teda ja nõuavad paberilepanekut. Eesti kõige loetavama kirjaniku argipäev kulges aga püsivates rahamuredes. Et perekonda üleval pidada, tuli tal igal aastal esitada Noor-Eesti kirjastusele kahe pikema jutustuse käsikiri (tänapäevase pilguga võib mitmeid neist nimetada romaanideks). Üksikasjalikud lepingud, kiired tähtajad, pisikesed avansid, tungivad palvekirjad honoraride kättesaamiseks ("Lõppude lõpuks ma ikkagi ei palu teilt kingitust ega armuandi")... On arvatud (Artur Adson), et kui Luts oleks kirjutanud mõne suurrahva keeles, oleks ta juba ainuüksi "Kevadega" saanud kiiresti miljonäriks. Aga teisalt, kas miljonärkirjanik saanuks nii ehedalt kujutada lihtsa inimese väikesi muresid ja rõõme?

Lepinguid ja kohustusi täitis Luts paljude aastate kestel üldiselt korrektselt, vahel harva tuli mõnda tähtaega pisut pikendada. See lükkab suurel määral ümber rahvasuus levinud mulje kirjanikust kui hooletust elupõletajast. Küllap tuli noorpõlve suurt täpsust nõudev apteekritöö (aastatel 1903--19) omal viisil kasuks ka kirjanikupõlve arvukates asjaajamistes.

Lutsu tutvuskond oli tõepoolest erakordselt suur, sinna kuulus paljude erialade esindajaid, kirjanikke ja näitlejaid, ärimehi, lihtsaid käsitöölisi ja vene emigrante. Samas polnud tal õieti ühtki päriselt lähedast eluaegset sõpra – eks kuulu seegi paljuräägitud "Oskar Lutsu paradoksi" alla. Mitu korda viinaravil viibinud kirjanik on oma viimases päevikus üksinduse- ja surmameeleolusid edasi andes kohati lausa ahastuses: "Vahel viib meeleheiteni, mine kasvõi tagasi hullumajja." Igapäevast keskendumist nõudev kirjanikutöö nõudis oma osa, tollased küüditamised ja vangistamised aga kärpisid Lutsu tutvuskonda tunduvalt.

Kirjaniku elujaatav põhiloomus avaldus siiski kogu tema loomingus, ka viimastes käsikirja jäänud tekstides, vaimne aktiivsus ja elav uudishimu maailmaasjade vastu ei jätnud teda maha elu lõpuni.

SÕJAKIRJANIK

Sageli kerglaseks või lausa jantlikuks naljameheks peetud Oskar Luts on paradoksaalsel kombel üks meie kõige tõsisemaid ja mõjuvamaid sõjakirjanikke. "Inimestele on antud maakera – elamiseks, ent nad on selle muutnud tapalavaks" – need sõnad jutustusest "Olga Nukrus" (1926) võiksid olla epigraafiks tervele tema sõjamälestuste tsüklile ("Tagala", "Która godzina?", "Punane kuma", "Sõjarändur", "Pikem peatus").

On aasta 2022. Ja äkki on Lutsu sõjamälestused taas rabavalt aktuaalsed...

OMA AJAST EES VÕI VÄLJAS?

Anekdootlikke pajatusi Lutsu kõrtsiseiklustest on talletatud enam kui ohtrasti, tahaksin siinkohal vastukaaluks ära tuua ühe vähemtuntud katkendi kirjaniku eluloolistest märkmetest, mis ilmunud vaid pagulasajakirjas Tulimuld.

"Ent aeg-ajalt kutsuvad mind jälle ja võtavad oma sülle mu vanad sõbrad: sood, rabad, heinamaad ja järved. Kirgliku kalamehena võin järvel veeta päevi ja öid. Ja kui väsin, siis korjan lootsikusse palju kõrkjaid, laotan nende peale oma vihmakuue, heidan pikali ning lasen end lainetel kanda. Kuid sealgi on mul tihti kaasas natuke paberit ja pliiats – kirjutan ja teen märkmeid niikaua kui see mulle meeldib. Osa "Pankrotist" on kirjutatud järvel, lootsikus. See ehk paistab sentimentaalsena nii mõnelegi, kuid minule pole midagi armsamat kui järv, heinamaa, kased ja vihisev kuldnokkade parv."

Tundeküllane, härdameelne ja peaaegu pisarlik, on kirjanik sealsamas elumehelikult lustlik ja üleolev, laia suuga irvitav või ajuti lausa küüniline (nt vaese Kiire lõputus tolakstegemises Tootsi-sarja lõpulugudes). Üksildane uitaja, vaikne mediteerija, rändavate pilvede jälgija ning samas Tartu kõrtside ja õlleputkade püsikliendina ohjeldamatu pilkehimuline jutupaunik. Ikka kipub kummitama lausa lihtsameelne küsimus: kuidas see kõik ühe inimese sisse ära mahtus?

Nii oli kirglikult inimloomusi mõistatanud kirjanik Luts ju ka ise üpris mõistatuslik natuur. Paljud pidasid teda kaunis lihtsakoeliseks nalja-, napsi- ja rahvameheks, ning selline justkui enesestmõistetavalt pisendav-madaldav maine kippus kirjanikku palju aastakümneid – õieti kuni ümberhinnanguteni 100. sünniaastapäeva aegu 1987 – jälitama läbi meie paljude koolikäsitluste kuni akadeemilise kirjanduslooni välja.

On arutletud, kas Luts oli sedavõrd oma ajast ees või koguni väljas, et tema tähendust ta eluajal sageli nii pealiskaudselt mõisteti. Või oli ta hoopis nii sügaval oma ajas sees, et seda on võimalik alles pikemalt ajadistantsilt täiel määral tajuda?

Jah, mida aeg edasi, seda enam kerkib kirjanik meie ette keerulise, paljutahulise, sügava hingeeluga isiksusena, temas avastatakse üha uusi varem varjujäänud külgi. Mitmed kunagised auväärt klassikud on vajunud/vajumas unustuse hõlma, Lutsu tähendus ajas on aga aina kasvanud. Temas hoomatakse peent psühholoogi ja originaalset isemõtlejat, kes lausa jahmatamapanevalt terava vaistuga on suutnud avada eestlaste kõige olemuslikumaid ja salajasemaid hingesoppe. Isegi Lutsu kõige kergemas žanris, följetonides, on nähtud suurejoonelist eesti keele ja meele kokkuvõtet.

Portree Oskar Lutsust pole veel sugugi "valmis", tema rikkalikus loomingus on kindlasti peidus mõndagi sellist, mis võimaldab tulevikus seda portreed veelgi reljeefsemalt välja joonistada.

¹ Oskar Lutsu aastal 1996 avaldatud "Viimast päevikut" analüüsides on Hilve Rebane kirjutanud: "Selle mure [pojast lahusoleku] valguses jagub kaastunnet koolivennale, naabrile ja sõbrale Juhan Simmile, kelle vanem poeg suri Siberis, ja kõigile sõjas orbunud lastele." ("Oskar Lutsu päevikutest" – "Keel ja Kirjandus 1997/9, lk 633).