Milline on olnud sinu teekond, et oled just siia end sisse seadnud – su kunstil on omad ostjad, sul on oma galerist, see on võtnud aastaid?

Jah, esimest korda tulin siia 23 ja pool aastat tagasi. See on vaikselt kasvanud. New York on see koht, kus tuleb olla avatud, rohkem kuuldel kui rääkimas - selles mõttes, et tähele panna, kus on need võimalused, kus on need uued sõbrad. Samas on New York tohutult raske koht, sest siin on nii paljudelt aladelt maailma tipud koos, aga siin on võimalik leida siiski oma kogukond. Siin on ka kogukondade paljusust ja variatiivsust, isegi kui oled huvitatud mingist väga spetsiifilisest asjast või suunast kunstnikuna – ma olen aastaid olnud huvitatud lihtsalt joonest, mis võib joon olla. Ta võib olla joonistus, ta võib olla liikumine, tunne, midagi kujutada, lihtsalt eksisteerida ilma füüsilise jäljeta. Neid inimesi siin on, kes resoneeruvad selle teemaga, olgu siis visuaalselt või vestlustes, nii et lood oma kogukonna. Muidugi nende kogukondade või sõpruskondade hoidmine on järgmine asi, sest distantsid on suured ehk füüsiline keskkond ei soodusta kogukondi. Samas on mingid muud asjad, nagu sisu ja huvid, mis ikkagi inimesi kokku toovad.

See tähendab ikkagi teatud sirgeselgset lähenemist, et teed enda asja, teed seda, mis sind huvitab ja ei lähe kompromissidele, et end paremini kuhugi maha müüa?

Seda kindlasti, mul on alati selline uskumine olnud, et kui juba oled kunstnik, siis tee seda, mis sulle kõige tõesem on - sellele leidub vastukaja kui sa teed seda ise väga veendunult. Sa pead ise seda uskuma, sa pead ise natuke ees käima. Kunstnik loob maailma, ta ei jäljenda, ega kaja isegi vastu, vaid kajab niiöelda ettepoole vaadates, seetõttu pole minu arust mingit mõtet kuidagi kohanduda või sättida, sest mingeid trende sa nagunii jälgida ei saa. Võib-olla olen naiivne, aga mu elu ja praktika on näidanud, et kui oma asju veendunult teed, siis seal on vastukaja. Tõel on endiselt mingi selline jõud maailmas.

Kas sa saad elada ja töötada läbi oma loomingu, kunstnikuna, nagu oled seda alati tahtnud? Kas su unelm on täide läinud?

Seda ma ei ütleks, et täide on läinud. See on selline lõputu protsess ilmselt. Iga asi viib järgmiseni nagu üks joon viib teiseni. Ma ei ole algust ja lõppu päris paika pannud. Pigem on selline tunne, et kogu aeg asjad hargnevad. Pandeemia tekitas väikese peatuse, kui panin kokku raamatu viimase viie aasta loomingust. See oli küll üks hetk, kui ma järsku vaatasin tagasi ja ma peaaegu ei tahtnudki seda teha, seepärast, et mul on juba uus projekt, mille kallal tahan tööd teha. Selleks, et raamatut kokku panna, pidin läbi vaatama palju oma viimase viie-kuue aasta töid, intervjuusid andma nende kohta ja neid lahti mõtestama, esseistidega koostööd tegema, küsimustele vastama, selles mõttes oli see huvitav - kuigi see tundus juba mingis mõttes vana ja tehtud, isegi kui see oli vaid nelja aasta tagune installatsioon. Ikkagi tunnen tungi kuhugi edasi minna ja uusi asju endasse imeda. Ei saa öelda, et oleksin kuhugi jõudnud.

Kuivõrd on siinne galeriide maailm struktureeritud, oma hierarhiaga ja kas seda on võimalik ületada?

Jah, muidugi. New York on üks kohti maailmas, kus sa kunstnikuna naljalt galeristiga rääkima ei lähe, eriti nendesse suurematesse galeriidesse, jutuga, et mul on jube lahedad tööd, võtke ja näidake. Struktuur on täiesti olemas ja on ka seda mitte-kommerts maailma aga enamus galeriisid ikkagi elavad kunsti müügist, nii et selles mõttes a on müügile orienteeritud. On kommertslikke galeriisid, mis ei tee vahet, milline on kunstnikupraksis või pikemaajaline vaade, peaasi, et tööd müüvad. Minul on nüüd selline hetk elus, kus mul on kaks-kolm galeristi, kes on pikalt mu loomingut jälginud ja minuga koostööd teinud. Nad näevad seda pikemat perspektiivi. Asi ei ole lihtsalt selles, et kas me müüsime küllalt täna või homme ja kas me saame sinuga edasi töötada, vaid nad on mu kunsti küllalt pikalt näinud, et minu arengut hinnata. Nad on võtnud esindada isegi mu performance-kunsti, aga see oli alguses väga raske, sest ikkagi joonistused on need, mida ma olen müünud ja millest ma olen elanud viimased 15 aastat.

Kuivõrd saad edasi minna performance'itega, kuidas see maastik siin välja näeb?

Ma ütleks, et performance ongi praegu minu jaoks kõige enam arenev suund. Avalik ruum, inimestega koos olemine, koos loomine on kuidagi hästi oluliseks saanud. Võib-olla ka sellepärast, et New York on nii palju pihta saanud selle kahe pandeemiaasta jooksul ja võib-olla ka see isoleeritus – kunstnikuna oli lausa vajadus minna, olla inimeste keskel. Hakkasin tegema New Yorgi linnaruumis ja parkides performance'eid. Neist kõige lihtsam oli näiteks see, kus ma kõndisin ringi jäätellisega, hoides seda enda käes kui kullakamakat, nagu oleks see viimane loodusliku jää tükk, mis veel järgi on jäänud. Seal oli ka natuke koreograafiat ja lavastust, sest kaasatud oli ka paar tantsijat, aga tegelikult olid need linnaruumis ikkagi üsna spontaansed. Oli hea vaadata, kuidas inimesed reageerisid, kas nad tulid kaasa - see oli kõik selline sõnatu suhtlemine. Ma näen seda taas joontena, et ehitad neid sildu ja jooni inimeste ja kohtade vahele. Eriti siin linnaruumis, kus räägin loodusest ja looduskeskkonna muutustest oma loomingu läbi, liustikest ja nende kadumisest. On ju huvitav mõelda, et ka Manhattan on saar. Piisab vaid kahe jala ehk poole meetri suurusest veetaseme tõusust, kui väga paljud alad on ohustatud. Seda kliimamuutust oleme siin näinud üpris vahetult, siin on neid üleujutusi olnud küll orkaanide käigus.

Kui rääkida siinsest eestlaste kogukonnast, siis mida on see sulle andnud kunstnikuna, kodanikuna, inimesena?

Ajame juttu Eesti Majas Eesti kultuuripäevade ajal. Olen sellele ühe korraldajana ka rohkem mõelnud. Esialgu, kui New Yorki tulin, mul Eesti kogukonnaga mingit suhet ei olnudki. Esimene kontakt tekkis sedaviisi, et tutvusin ühe lätlastest filmitegijaga, kes tundis siinseid eestlasi ja tutvustas mind nendega ning tõi ka Eesti Majja. Olin Eestist eemal olnud kaks-kolm aastat ja siis mul tekkiski selline tagasivaatamise ja kahe maailma kokkutoomise huvi – Eesti ja Ameerika. Nii kureerisingi oma esimese näituse siin, Eesti Majas, kuhu tõin kokku kunstnikud, kel oli ühel või teisel moel pistmist Eestiga. Olid neil kas Eesti juured või olid nad siin käimas, üks oli ka abielus eestlasega, minu eesmärk oli läbi kunsti tuua kokku kogukonda, kel ka Eestiga mingit sidet. See osutus väga populaarseks, siiamaani mäletatakse seda 2006. aastal toimunud sündmust. Näituse nimi oli "Lõõm" - ka visuaalselt lahe sõna. Isegi kui sa eesti keelt ei räägi, jättis see inimestele mingi mulje või mälestuse. Sain aru, et isegi kui pole keelt, on visuaalkunst ühendava meediumina hästi oluline. Nii tutvusin ka paljude eestlastega, keda senini kas rohkem või vähem tunnen. Kogukonnaga suhtlust oli, sest tahad ikkagi oma keelt rääkida. Viimased neli aastat olen olnud osalise koormusega Eesti kultuuriesindaja Eesti konsulaadi juures, seetõttu on olnud ka rohkem sidet. Olen teinud mitmel tasemel läbi kursused eesti kultuuris, Eesti bürokraatias ja igasugu muudes asjades. Olen ka käinud Eestis nüüd tihedamini.

Mis oleks su unistus? Kuhu tahad välja jõuda, oled selle enda jaoks sõnastanud?

Väga hea küsimus. Kas nüüd unistus, aga kunstnikuna paneb mind liikuma see, kui ma kuidagi suudan mingilegi hulgale inimestest naha alla pugeda oma loominguga. Seda sellisel viisil, et inimeste suhe loodusega, looduskeskkonnaga muutuks - et nad teeks sellest tundlikust suhtest lähtuvalt ka oma otsused. Ma arvan, et kunstil on oma väga erilised võimalused seda teha. Maailma kaduvus on mu südamel kunstnikuna, ja oma performance'ide käigus toon ka esile loomingu ja taasloomise võimalust. Kui ühe performance'i jooksul on üks inimene väga sügavalt puudutatud, isegi kui ta seda hetkel veel ei tea, on see olulisem, kui tuhat viisakusest plaksutavat inimest.