Olen lugenud, et sul on laiem visioon seoses Lasnamäega ja sealse kogukonnaga. Kunstiväljal on Lasnamäe praegu perifeeria. Räägi lähemalt oma nägemusest.

Minu jaoks on mure, et Tallinna linnaplaneerimine suurendab segregatsiooni. Kõik uued ja uhked kultuuriehitised on rajatud sinna, kus liigub jõukam elanikkond. Need asuvad kesklinnas, ka Kalamajja on tekkinud. Aga juba ammu ei ole ehitatud ühtegi kultuurihoonet sellisesse linnaosasse, kus elavad keskmisest väiksema sissetulekuga inimesed. Lasnamäe on selles mõttes kõige parem näide, sest statistika järgi on sealsetel elanikel kõige väiksem keskmine sissetulek. Seal on ka kõige rohkem eesti keelt emakeelena mittekõnelevaid inimesi. See on keeruline linnaosa.

Usun, et kaasaegne kunst ja laiemalt kultuur peab olema võrdselt ligipääsetav kõigile. Kaasaegsel kunstil on elitaarne kuvand, kuigi jah, väga erinevaid inimesi käib meie näitustel. Aga kolides Kunstihoonega Lasnamäele, tahame teha sammu selles suunas, et näidata, kuidas kunstiinstitutsioonid ei pea kõik asuma südalinnas. Usun oma naivismis, et selliselt jõuame ühtsema ühiskonnani.

Siiski on kaasaegse kunsti keel paljudele võõras, selline kontseptuaalsus. Kas on näiteks mõtet rajada kaasaegse kunsti institutsioone maapiirkonda?

Päris maapiirkonda ehk mitte. Aga see, kuhu me Lasnamäel läheme, on Eesti kõige tihedama asustusega piirkond, väga linnastunud koht. Kuid tuleb nõustuda, seal elavad inimesed ei ole eriti kaasaegse kunstiga kokku puutunud. On tõenäoline, et maandume kohas, kuhu keegi meid ei oota.

Oleme juba välja töötanud haridusprogrammid, millega kavatseme tugevalt Lasnamäel jätkata. Võtame ka maha kõige lihtsama külastusbarjääri ehk näitusepileti – Kunstihoone külastus saab Lasnamäel olema tasuta. Me jääme inimeste jalutusteele. See, mis saab edasi, on meie töötajate teha. Ootan huviga, kuidas me suudame kaasaegset kunsti avada, ning kes tuleb peale esmakülastust veel ja kellele jääbki esmakülastus viimaseks.

Mainisid, et tegelete tegevuslubadega. Näib raske kõigi seaduste ja regulatsioonidega oma tegevust vastavusse viia. Kas suurem aur läheb ametnikega suhtlemise peale?

See ei ole kunstivälja eripära. See on iga riikliku toetusega organisatsiooni eestvedamise nõue.

Siin on kaks asja, millest saab rääkida. Esiteks küsimus, kuidas riik ise suhtleb institutsioonidega. Selle koha pealt on meil kõik suurepärane, puudub igasugune riiklik sekkumine meie kunstialasesse tegevusse. Aga teine asi on tõesti ehituslik pool. On välja töötatud bürokraatia, mis võtab kindla aja. Seni ei ole ka selles osas blokeerivaid väljakutseid olnud. Hoian pöidlaid, et see nii ka jääb. Aga päris lihtne see ei ole, jah.

Kas kahe aasta pärast avatavas Kunstihoones on Kuku klubi alles?

Kindlasti jääb alles, see on siin olnud alates algusest. Kuku ruumid on tugeva muinsuskaitse all, isegi lambid. Aga mis on tulevikus Kuku klubi kontseptsioon, selle osas oleme arutelusid alustamas.

Liigume sinu isiku juurde. Oled väga palju teinud.
Töötasid NO99-s peaprodutsendina. Kui palju erineb teater näitusekunsti valdkonnast?

Mina väga suurt vahet ei näe. Ka NO99-s oli minu ülesanne organiseerida tingimused võimalikult heaks, et loovad inimesed ja teised kolleegid saaksid võimalikult hästi teha oma tööd. Võttes Kunstihoone, siis minu töö on täpselt sama. Minu töö ei ole öelda kellelegi, mida nad peavad tegema. Kui kunstiinstitutsioonis öelda kellelegi, kuidas tuleb teha, siis läheb kõik väga valesse suunda. Mina juhina saan mõelda, kuidas teistel oleks võimalikult hea. Selles mõttes ei erine teater, sest ka teatri edu määrab see, mis sünnib loovate inimeste peades. NO99-s sündisid teatrilavastused, Kunstihoones näitused.

NO99 oli väga edukas rahvusvaheliselt, aga tundub, et Eesti inimesed suurelt jaolt ei saanud lõpuni aru, kui tugevad te olite. Andes endast kõik, aga piisavat tunnustust ei pälvita – kui palju see tõmbab tagasi?

Ka siin on kaks vaatenurka. Kui mõelda organisatsiooni seisukohalt, siis ma ütleksin, et NO99 sai piisavalt kodumaist tunnustust. Kui sa küsid isiklikust seisukohast, siis ühe kultuuriasutuse juht ei tohiks seada oma eesmärgiks isikliku tunnustuse saamist. Särama peavad need, kelle loomingut esitatakse.

Palun, et avaksid üht oma varem öeldud mõtet, mis kõlab nii, et "otsusta ära, kellele sa meeldida tahad". Sinu enda kogemusest – mis hetkedel oled pidanud otsustama, kellele meeldida?

See konkreetne tsitaat käib laiemalt kultuuriorganisatsiooni kohta. Ja kui vaadata kõiki neid kultuurisündmusi, mis toimuvad, siis valik on metsik. Kui proovid teha sellist asja, millega meeldida kõigile, siis suure tõenäosusega saavutad midagi erakordselt igavat kõigi jaoks. Kultuurikorraldajad peavad otsustama, kellele nad tahavad meeldida.

Kaasaegset kunsti seostatakse meelelahutusega liiga tugevalt, minu arust ei paikne need samas kohas. Meelelahutus peab lahutama meelt, kaasaegne kunst peab tekitama diskussiooni. Ja kui valida, keda soovid kõnetada, siis tekibki diskussioon. See "kellele meeldida" on debatis algpositsioon.

Konkreetselt Kunstihoones on juhi roll olla moderaator ja vaadata, et need diskussioonid toimuksid. Programmi ehk kunstilisse teostusesse ei sekku ma absoluutselt.

Lasnamäel avatav n-ö pop-up Kunstihoone – kellele soovitakse meeldida?

Kas just meeldida, aga seal me tõesti soovime tekitada väga aktiivse diskussiooni. Praegu me ei tee oma programmi selle järgi, nagu oleksime kuskil mujal. Programm on jätkuvalt sama rahvusvaheline ja kaasaegne nagu siin Vabaduse Väljakul. Aga Lasnamäe-spetsiifilisus on see, mis saab toimuma kunsti ümber. Plaanime mitmeid kogukonda kaasavaid sündmusi meie sisu avamiseks.

Oled tegelikult hariduse omandanud filmikunsti valdkonnas. Kas sinnapoole ka tõmbab miski jätkuvalt?

"Panga" seriaali kogemus oli väga huvitav ja õpetlik, kui kunagi peaks tulema veel selline võimalus, ma tõesti kaaluksin seda. Produtsendina sooviksin teha küll, aga kahtlen, kas see Eestis on võimalik. Meil on nii väike riik ja paraku on seriaali tootmise eelarve ka väike. Ja see ei muutu tulevikus. Samas hakata välismaalt finantseeringuid kokku ajama, ma kahtlen, et selle uuesti ette võtaksin. Kunstihoone arendamine on minu jaoks piisavalt põnev.

Sa siis ütled, et Eesti kunsti mastaap jääb raha taha, mitte talendi?

Kindlasti ei jää talendi taha. Eestis on kõikides kultuurivaldkondades tohutult andekaid inimesi.

Sa oled eri kunstivaldkondadega lähedalt kokku puutunud. Mis on kunst?

Mind kõnetavad sotsiaalkriitilise sõnumiga teosed. Ootan, et kunstnik võtab loomingu kaudu sõna ühiskonnas toimuva osas.

Äkki hakkab see sotsiaalkriitiline pool dikteerima teose tähendust?

See ei ole probleem. Väga paljud hindavad kunsti selle visuaalse poole alusel. Meeldimine on esimene tasand kunsti tajudes. Kui mõelda korra, mis toimub kaasaegse kunsti maailmas, siis parimad tööd on need, kus on mõlemad pooled tugevalt olemas. Teos saab olla visuaalselt elamuslik, samas sisaldada ka sotsiaalset sõnumit.

Miks ei jõua kaasaegne kunst maapiirkondadesse?

Kunstnik peab ka ära elama, mistõttu ka kaaluma, kas maapiirkonda minek on majanduslikult natukenegi kasulik. Suure tõenäosusega ei saa ta sealt kunstnikutasu, samas näituse tootmine maksab. Ja väikelinnas näeb seda näitust paraku üsna vähe inimesi. Ehk võimalus teenida kunstniku poolt panustatud aeg ja materjalid kuidagi tagasi, on väike.

Kas Kunstihoone on mõelnud missioonitundest viia oma näitusi kuskile teise Eesti linna?

Me nüüd avame esimese ja loodame, et see ei jää viimaseks. Aga mais Võrus ja meil on selle üle hea meel.

Maja on julgelt roosa, seda kindlasti märgatakse. Aitäh!