Maarja Undusk "Heleda mõtte laast. Ellen Niit"

"Pole minu ega õieti kellegi asi anda inimesele elule hinnangut, aga julgen küll öelda, et Ellen Niit oli üks õnneliku saatusega kirjanik ja kui vahel võis jääda muljet, et ta võis jääda oma abikaasa Jaan Krossi hiiglasliku loomingu varju, siis ma poleks selles väga kindel, sest suur osa Ellen Niidu luulest on on midagi sellist, mis on paljude põlvkondade eestlaste mälus ja teadvuses raudkindlalt paigas ja isegi nii kindlalt, et sageli me ei teagi, et need on Ellen Niidu värsid," sõnas Juur.

Tema hinnangul on nii, et kui laps hakkab oma emast või isast raamatut kirjutama, siis see on päris keeruline ülesanne. "Lapsed ei tea kunagi oma vanematest kõike, samamoodi nagu lapsevanemad ei tunne lapsi kunagi lõpuni, aga Maarja Undusk on teinud väga suure töö ja saanud paika isikliku ja üldise balansi, see on raamat Ellen Niidust kui emast, kui naisest, kui abikaasast, kui kirjanikust, kui tõlkijast."

"Arvestades Ellen Niidu eluaega, ta sündis 1928. aastal ja lahkus 2016. aastal, siis sellesse mahub ju terve ajastu ja võib öelda, et see on näide sellest, kuidas üks Eesti inimene on selles ajastus toime tulnud, hakkama saanud ja ennast teostanud," selgitas Mart Juur ja lisas, et see on ühest küljest raamat loomingust, kirjanikust, Ellen Niidu loomingust, aga laiemalt võttes ka tervest Eesti kirjandusest alates Stalini-ajast kuni tänapäevani. "Aga teisalt ka Eesti perekonnast, kuidas mingil ajastul Tallinnas Nõukogude Eestis elati, millistes korterites elati, millist toitu söödi, kuidas seda hangiti, kust see kõik tuli, kuidas jagunesid kodutööd, kuidas kasvatati koeri, kuidas kasvatati lapsi ja nii edasi, ja nii edasi."

"See on väga põnev ja südamlik raamat, midagi sellist, mida lugedes saad aru, et vahemaa lapse ja lapsevanema vahel pole nii pikk, kui see vahel võiks tunduda," tõdes ta.

Verni Leivak "Mikk Targo. Sa haara kinni mu käest!"

"Mikk Targo on üks sellistest Eesti heliloojatest, kelle hittide varamu mahutab kümneid laule, mida me kõiki teame peast ja une pealt, tema loominguline teekond sai alguse 1960. aastate lõpus ja käib suure hooga siiamaani," sõnas ta ja lisas, et raamat räägib Miku suurepärasest, põnevast ja kohati väga naljakast elust ENSV-s ja 1990. aastate Eestis. "Otsaga tuleb ta välja ka tänapäeva."

Juur sõnas, et kui mõned otsad on raamatus lahti jäänud, siis ta on kindel, et elu on Mikk Targol veel ees ja sõlmib paljud otsad kokku.

Catherine Belton "Putini inimesed"
Inglise keelest tõlkinud Jana Linnart

"Venemaast me mõtleme ja räägime praegu palju ning nii mõndagi seletab Inglise ajakirjaniku Cathreine Beltoni raamat "Putini inimesed", see on raamat sellest, kuidas tekkis praegune režiim Venemaal, miks ta tekkis, millised olid need mehhanismid, kes on see isik, kes seda režiimi juhib, kes on need isikud, kes seda isikut ümbritsevad, kelle näo ja nime järgi see režiim on oma nime saanud," selgitas ta.

"See on lugu sellest, kuidas KGB ehk tänapäeval FSB ja organiseeritud kuritegevus leidsid teineteist, haarasid enda kätte ühe hiigelsuure riigi, kujundasid selle inimeste teadvuse ja mis sellest edasi sai ja edasi saab," tõdes Juur ja lisas, et see on üsna lootusetu jutustus tänapäev Venemaast.

"Aga igal lool on ka lootus ja üks kivikene, mis on sattunud ettekujutusliku Vene impeeriumi masinavärki ja tõenäoliselt laseb selle ka kunagi kraavi, on Ukraina, kes tegelikult polegi mingi väike kivike, vaid see on suur riik, territooriumi poolest Euroopa suurim, rahvaarvult samuti hiiglane."

Serhi Žadan "Depeche Mode"
Ukraina keelest tõlkinud Riina Roasto

"Kummaline on see, et me teame ukraina kirjanduses päris vähe, seda on väga vähe tõlgitud ja need tõlked, mis on eesti keeles olemas, on enamasti tehtud vene keele kaudu," sõnas Juur ja lisas, et küsimus ei ole ilmselt ukraina kirjanduse kvaliteedis, sest tegu on suure riigi, suure rahva ja õitsva kirjandusega. "Kuidagi on nii, et ukraina keelest tõlgitud raamatuid on Eestis vähe, aga üks oluline teos on olemas, see on Serhi Žadani raamat "Depeche Mode"."

"Kui keegi arvab, et see on ansambli Depeche Mode biograafia, siis ta eksib, Depeche Mode'i muusika on selles raamatus küll väga tähtis, aga see raamat viib meid 1993. aastasse Harkivi linna, kus tegutsevad kolm väga kummalist tegelast Žadan, Koer Pavlov ja Kommunisti-Vasja, kes peavad üles leidma oma sõbra Karburaatori-Šaša, et anda talle üle üks tähtis teade," sõnas ta ja lisas, et see on teekond läbi unenäolise ja absurdse Harkivi linna.

Mart Juure arvates meenutab "Depeche Mode" Jerofejevi raamatut "Moskva–Petuški". "Mingil veidral viisil ka Ristikivi raamatut "Hingede öö"."

Anne Vetik. "Minu Goa. Päike, penid ja pina colada"

"Kui 1990. aastatel otsiti tikutulega eestlast, kes polnud käinud Soomes, siis tänapäeval on väga vähe neid eestlasi, kes pole käinud Indias end otsimas," mainis ta ja lisas, et nende eestlaste jaoks, kes pole käinud end Indias otsimas, on abiks tohutu kirjandus nendelt eestlastelt, kes on käinud end seal otsimas. "Üks selline on "Minu Goa", mis on ilmunud ajakirjaniku ja reklaamitegija Anne Vetiku sulest."

"See on väga põnev jutustus ühest India võib-olla kõige kuulsamast turismipiirkonnast ehk siis Goa osariik, mis veel mõne aja eest oli selle pärast silmatorkav, et seda valitsesid kommunistid," sõnas Juur ja tõi välja, et Goa on hiiglasliku rannajoonega koht, mis on hipikommuunide, looduslaste ja mediteerijate unistuste maa. "Seal on ka väga palju räpasust, väga palju kuritegevust, väga palju kelme ja väga palju lihtsameelseid eurooplasi ja ameeriklasi."

"Kiidan ma seda raamatut selle eest, et siit saab teada ka sellest, kuidas Indias hoolitsetakse kodutute loomade ja koerte eest," mainis ta ja lisas, et Anne Vetik väärib kiitust sellegi eest, et ta on mingis mõttes illusioonivaba. "Huumoriküllane teos, mida lugedes jääbki selline mulje, nagu autor olekski end Indiast üles leidnud."

Erkki Koort "Koidik surnud postkastis"

"Oma mehisesse käevangu võtab meid julgeolekuekspert, vana politseinik ja sõjandusasjatundja Erkki Koort, kes alustas mõni aasta tagasi hoogsalt krimikirjaniku karjääri ja kirjutas oma esimesed raamatut Võrumaal 15. sajandil aset leidnud müsteeriumitest," ütles Juur ja tõi välja, et "Koidik surnud postkastis" on aga tema esimese spioonipõneviku pealkiri. "Surnud postkast on spioonide žargoonis selline peidik, kuhu jäetakse sõnum, mis aktiveerib mingid sündmused."

"Surnud postkast ja koidik selles postkastis jutustab meile võika ja põneva loo sellest, kus Vene, Rootsi ja Eesti salateenistused ja erinevad maffiateenistused oma arveid õiendasid kirevatel 1990. aastatel," mainis ta.