August Künnapu, keda lähedased kutsuvad ka Kustiks, on Vileni ja Liivi Künnapu ainus laps. "Mul on väga tore ema Liivi, kes on ametilt arhitektuuriajaloolane. Nagu alati, siis on mõlema vanema jooned esindatud. Ema on ehk praktilisem inimene, isa rohkem hõljub," ütles August Künnapu oma vanemate kohta, lisades, et on ise maalikunstnikuna rohkem hõljujatüüpi.

Oma vanemate kohtumisest teadis August Künnapu samuti rääkida. "Isa nooruspõlve sõber oli Lembit Ulfsak, kes kutsus ta oma suvemajja külla. Ja seal nägi isa esimest korda oma tulevast kaasat ja minu ema, kes oli siis veel 15-aastane," rääkis poeg vanemate esimesest kohtumisest, kusjuures telefonikõne julges isa alles viis aastat hiljem Liivile teha.

August Künnapu sõnas, et lapsepõlves oli tal õnn kohtuda erinevate loovinimestega. "Mäletan, et lapsepõlves käis meil külas Lembit Sarapuu, kelle vestlusi isaga kõrvalt kuulasin. Mäletan veel, kui käisime Raoul Kurvitzal külas, kes oli skvottinud ühe maja," meenutas Künnapu kunstnikke, kelle värvikaid elusid ta lapsena jälgis.

August Künnapu tunnistas, et tema päritolust lähtuvalt on arvatud, et tal on olnud lihtsam kunstimaailma siseneda. "Isa on ikka julgustanud mind oma rida ajama."

Kuigi August Künnapu maneeri nimetatakse naivistlikuks, leiab ta samapalju seoseid teiste stiilidega. "Kubism, popkunst, sürrealism, ekspressionism on mind mõjutanud," sõnas ta.

"August ei joonista praegu ka tohutult hästi, mis annabki tema maalidele erilise võlu. Ta on väga hea maalija, aga joonistamine on natukene kohmakas. Aga see annabki tema kunstile nihestatuse ja naiivsuse," ütles Vilen Künnapu oma poja käekirja kohta.

"Kunst koosneb vigadest, aga need vead tuleb huvitavalt kokku panna," lisas August Künnapu, öeldes ka seda, et teda tõukas maalikunstniku teele Kaido Ole julgustavad sõnad.

"Kui sa oled õpilane, siis sa proovid läbi eri stiilid ja meetodid, jäljendad kedagi. Aga kui hakkad kujunema kunstnikuks, siis mõtled, mida teha teistmoodi," ütles August Künnapu oma kujunemise kohta.

Vilen Künnapu tõi teda tugevalt mõjutanud õpetajana esile Raivo Korstniku. "Tema õpetas mind joonistama, õpetas, mis on vorm, valgus, kompositsioon. Tema on minu elu kõige suurem õpetaja."

Siiski ei piirdu Vilen Künnapu kunstianne kaugeltki sellega, mis kantakse lõuendile – tegemist on Eesti ühe kõige olulisema arhitektiga. "Kunst ja arhitektuur on minu jaoks üks ja seesama, ma ei oska neil vahet teha," sõnas meister ise.

Saates kirjeldas Vilen Künnapu oma saamislugu, meenutades ka lapsepõlve. "Ema tahtis et minust saaks pianist. Sealt allapoole küll latti ei saanud lasta. Emal oli minust natukene üliinimese ootus. Ükskord ma tõin klarneti koju ja ema ehmatas nii ära, et kas nüüd hakkan mingit klarnetit puhuma. Ütles, et vii see kohe ära," rääkis kunstnik naerdes.

Vilen Künnapu ei leidnud enne kunstiinstituuti oma kohta elus. "Pean ütlema, et lapsepõlv oli paras kannatusterada. Ühest koolist teise ja kuidagi mind ei tahetud kuskile. Otseselt välja ei visatud, aga suunati mujale. Ma tundsin, et õpetajad ei mõistnud mind, ma nutsin isegi kuskil põõsa all, et miks mind ei taheta. Olin natukene nagu inetu pardipoeg. Aga see kerge alaväärsuse tunne asendus kunstiinstituudis kiiresti üleväärsuse tundega," kirjeldas Künnapu oma segadustunnet lapsena.

Ta jätkas, et üleväärsuse tunne viis ka alkoholi liigtarbimiseni, mida Kuku klubis tol ajal kõvasti võeti. "See oli paras põrgu, aga ma sain sealt välja. Inimene peab kannatama, läbi selle läheb maailm mitmemõõtmeliseks. Ei ole olemas nappi pääsemist, on ainult pääsemine."

August Künnapu sõnas, et on olnud korralikum kui isa.

Siiski on Vilen Künnapul ka helged tunded tihti vines viibitud noorusajast. "Vene ajal tegid inimesed kõvasti nalja. Rääkisid oma lugusid ja jõid. Hästi lõbus aeg oli tegelikult. Praegu ajavad kõik raha kokku ja kellelgi pole aega nalja teha," sõnas ta.