Dee Dee Bridgewater (1950, s Denise Garrett) ja tema tütar China Moses (1978) rääkisid raadiosaates oma isiklikest läbielamistest paralleelselt oma lemmikartistide ja -muusikaga. Esile toodud artistid on neid nii sügavalt puudutanud, et Eestit külastanud džassmuusikud identifitseerivad end nendega seniajani.

Muusikud alustasid teismeea meenutustega.

"Teismelisena oli minu arusaam glamuursest naisest keegi nagu Lena Horne või Diahann Carroll. Aga siis nägin Nancy Wilsonit ja ütlesin endale, et tahan ka olla selline. Kui ma kuulsin lugu "Guess Who I Saw Today", suhestusin sellega tugevalt. See räägib, kuidas naine läheb kohvikusse ja näeb seal oma abikaasat võõra naisega. Ja minu enda poiss-sõber oli just sel ajal mind petnud ja ma olin endast väljas. Samas mu ema ütles, et ma ei ole veel piisavalt vana, et seda lugu kuulata. Ma ütlesin, et olen küll," rääkis Dee Dee Bridgewater.

Ka China Moses meenutas oma ema ema ehk tema vanaema konservatiivset suhtumist noore inimese muusikalisse eelistusse. "Minu jaoks oli elumuutev artist Esther Phillips, kelle ma avastasin oma vanaema kollektsioonist. Phillips laulis erootilise alatooniga lugusid ja mina õppisin need kõik pähe. Kui mu ema oli tuuril, jäin mina vanaema juurde, ning muidugi kuulasin Esther Phillipsit kogu aeg. Mu vanaema pahandas minuga kõvasti, et seesuguseid lugusid laulan, aga mulle meeldis oma vanema ärritada," sõnas China Moses.

Tumedanahalise ameeriklasena on Denise Garrettil kogemus ajast, mil rassismist tulenev segregatsioon oli ühiskonnas äärmiselt terav ja ka revolutsiooni kaasa toonud. Dee Dee Bridgewater meenutas kuulsat muusikut James Browni, nimetades teda mustanahaliste inimeste Jeesus Kristuseks oma vabaduses.

"James Brown, oo, James Brown – ta tähendas minu jaoks kõike. Ma armastasin teda nii väga. Mäletan hästi, kui küsisin oma emalt luba, et minna James Browni kontserdile, ta ütles, et mitte mingil juhul. Ma olin nii vihane. Otsustasin graveerida meie esiukse puitu, et "ma tahan näha James Browni". Jõudsin graveerida kaks tähte, kui ema tuli vahele. Sain selle peale muidugi tagumiku rihmaga triibuliseks."

Denise Garrett aga ei leppinud sellega ja otsustas, et maksku mis maksab – tema läheb kontserdile. "Õhtul ronisin aknast välja ja läksin. Olin varastanud oma isalt raha, võtsin oma ema Volkswageni, korjasin sõbrannad auto peale ja ostsin neile kontserdipiletid. Me nägime James Browni. Meie kui mustanahaliste inimeste jaoks oli ta justkui Jeesus Kristus. Mäletan sellelt kontserdilt, kuidas Brown hõikas publikule "say it loud, I'm black and I'm proud!"."

China Moses tõi esile, et ema järel on teda kõige rohkem mõjutanud artist Neneh Cherryt. "Ta representeeris minu jaoks kõike, mis on lahe. Ta oli noor ega hoidnud oma keelt hammaste taga. Neneh Cherry ei ole tehnilises plaanis just silmapaistev muusik. Mäletan, et kontserditel laulis ta vahel täiesti mööda, aga ta nautis muusikat täielikult. Meloodia, sõnad ja see intensiivsus, mis temas oli, oli nii tugev, et kedagi ei huvitanud tehniline täpsus. Sain aru, et kui sellise intensiivsusega laulda, siis sa oledki hea."

Denise Garrett ei leidnud Aretha Franklini olulisuse kirjeldamiseks õigeid sõnu. "Kui Aretha Franklini album tuli välja, mina, minu õde ja ema läksime hulluks, ainult Aretha Franklini lugusid laulsimegi, see oli meile peaaegu et religioosne."

Hiljem oli Dee Dee Bridgewater ka ise Aretha Frankliniga lähedane, ning meenutades artisti, tulid Garrettil pisarad silma. "Ta oli loodusjõud. Ta on mulle nii tähtis ja ma isegi ei tea miks. Olen näinud Aretha kõiki nägusid. Ta oli suur, suur, suur, suur – ja nii erinev teistest."

China Moses, kes peab oma kujunemises kõige tugevamaks eeskujuks oma ema, lasi saate viimase loona kõlada Bridgewateri live-esituses loo "Love For Sale".