Ardo Ran Varres: draama on tinglik, aga ooper on hüpertinglik

Foto: Priit Mürk/ERR

6. mail esietendub Vanemuise teatris ooper "Põrgupõhja uus vanapagan", mis on helilooja Ardo Ran Varrese seni suurim komponistitöö. Ooperiteose ja Tammsaare kõrval rääkis helilooja saates "Plekktrumm" oma isiklikust teekonnast muusikani ja helikunsti võimetest laiemalt.

Käänuline tee näitlejakutselt heliloojaks

Helilooja Ardo Ran Varres õppis muusikakeskkoolis klarnetit, küll aga on ta oma esimeselt hariduselt hoopis näitleja. "See on olnud päris käänuline tee. Kui mingi aeg olin professionaalne näitleja ja tegin muusikalisi kujundusi hobina, siis ühtäkki ma taipasin, et muusika tegemine on töö ja näitlemine on muutunud hobiks."

Kokkupuude sõnateatriga on Varrest heliloojana toetanud, õpetanud dramaturgilist tunnetust, mis on ooperis väga vajalik. "Lavakunstikoolis, et analüüsida teost ja laval rolli kehastada, pead aru saama, mis on tervik. Pead kogu aeg tajuma, mis on pealisülesanne."

2000. aastal tekkisid Varresel kõhklused näitlejaameti suhtes. Toona ei olnud aga vabakutselisus näitlejale tõsine võimalus, vaid tähendas töötuks jäämist. "Pidid olema süsteemis sees ja seega ka aktsepteerima neid reegleid. Ma olen idealist ja minus kuidagi tekkis probleem sellega, et on mingi masinavärk, kus olles tajun, et pole suurt vahet, kas seal osalen või mitte. Ilmselt oleksin pidanud minema vabakutseliseks ja otsima teisi teid, vabatruppe, filme, seriaale. Need võimalused olid aga väga ahtad."

Varres kutsuti ajal, mil temas eelmainitud kõhklused sõnakunsti osas olid tärganud, Draamateatrisse muusikaala juhatajaks. "Tegelikult oli seda pakutud mulle mitu korda, kuid sain ühel hetkel aru, et see ei saa väga juhuslik olla. Ühtäkki kirjutasin lepingule alla ja olin sellel kohal kaheksa aastat."

Ehkki heliloomingus on Varresel cum laude magistrikraad Helena Tulve käe alt, peab ta end autodidaktiks. Ta tõdes, et pelgas akadeemilist muusikasfääri päris pikalt enne, kui magistrantuuri astus. "Mul ei olnud bakalaureusekraadi. Ma ikkagi olin kass ümber palava pudru. Tundsin väga suurt huvi, käisin kuulamas väga palju teoseid, aga selline lineaarne tee oli puudu. Tõmme oli, aga see lahenes nii, et 2009. aastal astusin magistrantuuri, kui olin muusikajuhina juba aastaid töötanud," rääkis helilooja.

Muusika tingimused ja võimalused

Varreselt tellitakse nii kontsertmuusikat kui ka kujundusmuusikat teatrilavastustele ja filmidele. Tema sõnul on teatri- ja filmimuusika loomine tugevalt seotud näitlejakogemusega. "Kui oled kollektiivses kunstis sees, on sulle antud kindel lõik, näiteks mõni roll, ning pole mõeldav, et hakkad seal ise lavastama või kellegi teise rolli mängima. Täpselt sama on muusikaga – sellel on väga selged funktsioonid, miks on muusika teatris või filmis."

Kuigi Varres on tihedalt seotud draama ja kontsertmuusikaga, võlub teda eriliselt ka ooperižanr. Just ooperis saavad helilooja sõnul kaks maailma kokku. "Nii draama kui film, ükskõik, kui realistlikud nad ei püüa olla, on ikkagi tinglikud. Aga ooper on mingis mõttes hüpertinglik, see ei püüagi elu jäljendada ega saagi, sest keegi ei laula ju kogu aeg. Mingi hüpertinglikkus loob täiesti kummalised võimalused mõtestada meie eksistentsi, elu, psühholoogiat, ajalugu. See on teine tasand, millelt elu jälgida," sõnas Varres. 

Eestis on olnud viimastel aastatel avaliku tähelepanu all arutelud uuest ooperimajast ja selle vajalikkusest. Varrese sõnul oleks uus maja küll hea, ent samas ei usu ta, et näeb oma elu jooksul seesugust lahendust, mis talle tõeliselt meeldiks. "Olen lootuse kaotanud, et näeksin algupäraste ooperite sündi ja et seda kultiveeritaks. Kuigi seda oleks hädasti vaja. Olen aastakümneid teatriga tegelenud ja tean, kui tugev argument on saali täituvus. Kui isegi praegu on algupärasel ooperil raske publikut leida, siis kujutame ette 2000-kohalist saali, kus Eesti algupärase ooperi esietendusel on 400 inimest saalis. Sellist pilti ma küll ei tahaks näha," ütles Varres.

Lahendus võiks tema sõnul olla väiksem saal, kus tehakse kammerooperit ja kus noored heliloojad esineda saaksid.

Ardo Ran Varres ooperist "Põrgupõhja uus vanapagan": see on paradoksaalne, nagu Tammsaare mõttedki olid

Peatselt esietenduv "Põrgupõhja uus vanapagan" (alustekst Tammsaarelt), mille heliloojaks Varres on, valmis juba kaks aastat tagasi, kuid koroonapiirangute tõttu lükati selle publikuni toomine edasi.

Varres nimetab ooperi kirjutamist suureks ja vastutusrikkaks tööks, kuid üllatavalt mitte nii keeruliseks, kui näiteks instrumentaalmuusikakontserdi kirjutamist. "Ooper on ses mõttes lihtsamgi, sest olemas on libreto ja struktuur. Tammsaare tekstil on fantastiline struktuur, mis mingis mõttes hakkab ooperit kandma. See on paradoksaalne, nagu Tammsaare mõttedki olid. Ühtpidi gigantne, mastaapne ettevõtmine, aga samas mingis mõttes nii lihtne ja enesestmõistetav."

Tammsaare romaan sai helilooja sõnul ooperi aineseks seetõttu, et mõjub ühtpidi nii tugevalt aktuaalsena, samas ka müütilise ja müstilisena. "Kui Tammsaarelt selle teose kohta küsiti, siis ta vastas nii, et alguses tundub, et autor on hulluks läinud. Aga loete natuke edasi ja hakkab tunduma, et olete ise hulluks läinud. Siis loete veel edasi ja saate aru, et kogu maailm on hulluks läinud. Minu meelest see räägib tänasest päevast."

Mõte teha Tammsaare tekstist lähtuvalt ooper tuli heliloojale 2015. aastal, kuid tema sõnul ei olnud siis maailm selline nagu täna. "See teos näitab asjade korduvust ja tsüklilisust. Sellepärast on isegi julgem tunne kõikide poolapokalüptiliste olukordade suhtes, mis meid iga päev varitsevad."

Tammsaare romaani peab Varres inspireerivaks ja eriliseks. "Kust leida teost, mis sellise algkiirenduse tekitaks? See on küllaltki pessimistlik, irooniline ja sarkastiline tekst, aga siiski toob esile selle, mis on helge, soe ja mille nimel tasub elada ja pingutada. Kui Jürka ja Juula on jäänud vanaks ja juba tehakse omale kirstugi, siis nad tõdevad, et on elanud õndsalt. Kui tähelepanelikult lugeda, siis teoses ei ole rohkem ühtegi kohta, kus keegi väljendaks, et tunneb end õndsalt siin maa peal," rääkis Varres Tammsaare teoses ilmnevast filosoofilisest perspektiivist.

Helilooja tõi esile, et tõsiste teemade kõrval laseb Tammsaare paista ka kõigi asjade humoorikal mõõtmel. "Kui vaadata Tammsaare fotosid, siis see mõnus kurd silmanurgas reedab selle, et kõike ei pea väga tõsiselt võtma."

Romaanis, mis on ooperi lähtetekstiks, tuleb vanapagan ehk Põrgupõhja Jürka maa peale inimesena elama, et saada õndsaks. Kui tal see õnnestub, jätab jumal inimkonna alles. Narratiivis peitub küsimus transtsendentaalsest tõest, mille osas Varres sõnas, et see tõde on olemas ja igale inimesele on antud võimalus selleni jõuda. Iseküsimus on, kas seda võimalust kasutatakse. "Mina tajun enda elu väga selgelt arenguna, muutustena, avardumisena, mingisuguse teena."

Helilooja sõnul on muusikal on väga tähtis roll transtsendentsi kogemisel. "See on saladus, mis muusikalises helis on, mida inimene tajub ja kogeb. Samas on ka muusikal hämmastav omadus olla väga kahe jalaga maa peal, tantsuline ja kergemeelne."

Ooperit kirjutades võttis Varres eesmärgiks, et ka inimene, kes ei ole varem teost lugenud, saaks siiski aru, mida on Tammsaare öelnud. "See on väga keeruline ülesanne, kui mõelda, et algses raamatus on 300 lehekülge ja ooperi libretos 20 A4-paberit teksti. Ma loodan, et see on võimalik, just muusika abil. Jürka ei saa tulla lavale ja öelda, et ma olen müstiline tegelane. Küll aga saab muusika rääkida allteksti, kirjeldada teist plaani ja viia teost edasi. Selles ma üritasin jääda truuks Tammsaarele," sõnas helilooja. 

Plekktrumm: Ardo-Ran Varres Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Toimetaja: Anna Luther, Karoliina Tammel

Allikas: "Plekktrumm", Joonas Hellerma ja Hedi Rosma

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: