Üks asi on popmuusikat lihtsalt kuulata ja seda mitte liialt analüüsida. Teeme seda igapäevaselt, kas vanu lemmikuid üle kuulates, raadiot käima klõpsates või kaubanduskeskuses jalutades. Kui aga hakkame proovima uut muusikat mingisse konteksti paigutada, siis enamasti otsime mingit head ankrupunkti, kust mõttelõnga veeretama hakata: elektroonika puhul on see tihti kas Kraftwerk või Brian Eno, autoripopi puhul Prince või David Bowie, disko ja raadiopopi puhul olen alatasa aga jõudnud just Nile Rodgersi juurde.

Kui teiste nimetatud artistide mõjuväljas elame ilmselgelt ja otseselt, seoseid nende kõigiga ei üritagi keegi kunagi eitada, vaid pigem uhkusega vastu rinda tagudes rõhutada, siis sarnasused Rodgersiga on kuidagi pisut varjatumad, aga samas ilmeksimatud. Otseseid mõjusid võiks nimetada kümneid, olgu see siis koheselt äratuntav kitarrisaund, varvast tatsuma panev hea tuju võnge või lihtsalt oskus kirjutada ebanormaalselt palju hitte. Kui võtaksin ette kõik enda kirjutatud arvustused, siis olen mingit saundi iseloomustanud sõnaga "nilerodgerslik" ilmselt kümneid ja kümneid kordi.

See kõik toob meid selle juurde, et Nile Rodgers on alati pildis, ta on selgelt superstaar, prožektorite valguses laia naeratusega särav artist suure tähega. Veidral kombel on ta aga samal ajal ka hall kardinal, pisut müstiline ja eraldi seisev nähtus. See on paradoksaalne, et arvestades tema hiiglaslikku mõju viimase 50 aasta popmuusika reaalsusele ei oska teda ehk tänaseni lõpuni lahti muukida. Temast ei saa mööda vaadata, aga ta ei trügi ise tingimata esile ega ava end kunagi täielikult.

Mõneti põhinevad tema lood alati samal motiivil – lollakalt lihtne korduv ja korduv kitarrikäik, mis meenutab lõpuks pisut house-muusikat. Mingi imekombel suudab ta aga liikuda läbi aastakümnete ja žanrite nii, et on alati aktuaalne, defineerides just käimasolevat popmuusika reaalsust. Kui paneme kõrvuti, siis 1970. aastate lõpus Chici hittlood kirjutanud Nile Rodgers ja 2010. aastatel koos Daft Punkiga gigamegahiti "Get Lucky" valmis treinud Nile Rodgers on üllatavalt sarnased, praktiliselt identsed. Kuidas see võimalik on? Mida ta teeb, et olla alati in?

Kõige lihtsam vastus, mida kinnitas ka Tallinnas toimunud kontsert, on see, et Nile Rodgers on lihtsalt maailma üks parimaid laulukirjutajaid. No võtame kasvõi Chici esimese singli "Dance, Dance, Dance", millega nad ka Noblessneris oma esinemise avasid. See on imelihtne, isegi naiivne ja totakas lugu, aga seal on see mingi müstiline popessents, mis lendab otsekui funk-välgunool otse kuulajale kõrva ja paneb õõtsuma, näppe viskama, tatsuma, tantsima, kargama, huilgama.

Avasin arvustuse mõttega popmuusika analüüsimisest, kuid Nile Rodgersi lood ei vaja tegelikult mõtlemist, see on selgelt füüsiline ja aistinguline muusika, mis teeb sinuga asju iseenesest, alateadlikult. Kui ma Noblessneri valukotta astusin, vaatasin seda leiget publikut ja pooltühja saali, siis tundus, et see saal jääb Rodgersi jaoks väikseks, et tal ei ole seal mitte midagi teha. Aga kui ta koos oma seitsmeliikmelise bändiga lavale astus ja esimest korda kitarrikeeli puudutas, kadus igasugune side reaalsusega ning avastasin end poolteist tundi hiljem ära karjutud hääle ja läbihigistatud T-särgiga. Harva kannab mõni kontsert algusest lõpuni, Rodgers sai sellega aga sajaprotsendiliselt hakkama.

Nile Rodgers teab väga hästi, mida inimesed kuulda tahavad: hitte, hitte ja veelkord hitte. Mõneti on sõnale "hitt" jäänud halb maik juurde, me mõtleme hittidest kui millesti äraleierdatust ja kommertslikust – mida nad ka pahatihti on –, kuid Rodgers üritas tõestada vastupidist. Ta joonistas 90 minutiga enda kirjutatud lugudest mõttelise popmuusika ajajoone, kuhu ta väga täpselt paigutas lugusid, mida me kõike teame. Seal oli midagi Madonnalt, midagi Chicilt, midagi Sister Sledge'ilt, midagi Duran Duranilt, midagi David Bowielt, midagi Diana Rossilt. Ja nii edasi, ja nii edasi.

Ei olnud ühtki vuugitäidet, mille peale rahvas oleks saanud pissile või jooki ostma minna, gaas vajutati põhja, sõideti läbi seina ja siis põrutati tuhatnelja veel täie hooga edasi. Usun, et selline kontsert oleks suurepärane õppematerjal ka teismelistele, kes pole veel niivõrd hästi kursis Rodgersi loomingulise pagasiga: vahetekstide ja lugude vahel tekkis sümbioos, justkui oleks laval avatud isevärvi popmuusika entsüklopeedia. Neist kildudest moodustus mosaiik, mis pani mõistma, kuivõrd suur roll on Rodgersil olnud popmuusikale kui sellisele. Aga noh, sellele kõigele hakkasin mõtlema muidugi alles hiljem, sest kontserdi enda ajal olin ma ennastunustavas ekstaatilises pilves.

Võimalik, et oli üks elu võimsamaid kontserdielamusi. Kahju kõigist neist, kes sinna kohale ei viitsinud ronida, ei teagi, kas 69-aastane Nile Rodgers enam teist korda Eestisse jõuab...