Arvustus. "Ei" on suvise kassahiti meistriklass
Uus film kinolevis
"Ei" ("Nope")
Režissöör: Jordan Peele
Osades: Daniel Kaluuya, Keke Palmer, Brandon Perea, Michael Wincott, Steven Yeun, Wrenn Schmidt, Keith David jt
9/10
Kas saab üldse nimetada arvustuseks teksti, kus ma tegelikult ei tahaks filmist endast sõnagi rääkida? Jordan Peele'i järjekorras kolmas lavastajatöö "Ei" – mis on kohutavalt elutu ja steriilne tõlge originaalist "Nope" – on parim just siis, kui te ei tea mitte midagi. Ärge vaadake treilerit, ärge lugege arvustusi, ärge lugege sünopsist, kui võimalik, siis ärge vaadake isegi plakatit. Kui suudate kõigest kõrvale hiilida, siis virutab Peele sellise jõuga, et lööb põlved nõrgaks ja võtab karbi kaheks tunniks lahti. Kui te kohe mitte-mitte-mitte midagi teada ei taha, siis kerige edasi viimase lõiguni.
Aga üht saab küll öelda: "Ei" on Peele'i katse teha kassahitti, mis on häbitult suurejooneline ja sensatsiooniline. Ja see ei ole üks tükk mingist suurest koomiksi-puslest, mille puhul lüüakse vahtu tihti tehistlikult üles, vaid "Ei" päriselt suur suvine meelelahutus, mida annavad vabalt võrrelda Steven Spielbergi klassikutega nagu "Lõuad", "Jurassic Park" või "Kolmanda astme lähikontakt". Üks neist kolmest annab ka vihje, kuhu suunas Jordan Peele liigub, aga rohkem ma vihjeks ei ütle!
Nii-öelda metoodiliselt jätkab Jordan Peele sama rada, mille ta eelmise kahe filmiga juba sisse tallas. Ka "Kao ära" (2017) ja "Meie" (2019) olid südames ikkagi sirgjoonelised õudusfilmid, kus suurima mõnutundega kasutati ära kõiki žanri klišeesid ja tüüpmotiive. Täpse käega lavastajana ei hakka Peele aga seejuures kedagi ega midagi kopeerima, vaid murrab harjumuspärase liigestest lahti, tõstab tuttavast kontekstist välja ja lööb heas mõttes kaardid segamini.
Selle käigus suudab ta peita pealtnäha lihtlabase meelelahutuse taha jõulise ja sügavama kommentaari, mida aga ei suruta hetkekski vaatajale peale. Kui neid peeneid vihjeid ja märke tähele ei pane, siis said lihtsalt mahlaka elamuse võrra rikkamaks, terava silmaga filmifännid seevastu saavad jällegi täiesti teistsuguse kogemuse. Peele'i filmid lähtuvad seega parimale autorikinole kohaselt paljuski just vaatajast: režissöör annab lihtsalt lõuendi, mille siis saalisistuja täidab iseenda tunnete, mõtete ja kogemustega.
Kui "Kao ära" ja "Meie" muutsid sellest sõnumist mööda vaatamise üsna keeruliseks – see on filmi kudedesse nii orgaaniliselt sisse põimitud, et lõpuks sulasid need ikkagi üheks –, siis "Ei" on kindlasti Peele'i seni kõige lihtsam ja vaatajasõbralikum film. Muidugi, ekraanil toimub täielikku sõgedusi ning on hetki, mille peale nõrganärvilised tahaksid kindlasti silmad sulgeda, kuid suuresti võtab film ikkagi kõik vaatajad avalisüli vastu. Kahe tunni jooksul meelitatakse sind tasapisi, peaaegu märkamatult maailma, mis siis annab oma ootamatusega korraliku vasaksirge. Aga jällegi: see on vaid pealispind.
Hulljulge tulevärgi taustal joonistab Jordan Peele lahti aga omamoodi meta-kommentaari inimkonna näljast vaatemängude järele. Ja siis me istume kinosaalis, suu popkorni täis ja mõtleme: oot-oot-oot! Kas mõnes mõttes on see film iseenese kriitika? Või hoopis heidab ta minu kui vaatajale üle nalja? Mõlemad küsimused on iseenesest õiged. Huvitaval kombel suudabki "Ei" oma lihtsuse juures mõjuda erakordselt tuumaka ja mitmetahulisena, vaatajale surutakse näkku kõverpeegel, mis on kummaline ja ehk isegi totakas, aga tekitab meis siiski ebamugavat, ehk isegi piinlikku äratundmist.
Raske on rääkida ühest aasta suurfilmist nii, et sa ei reeda ühtki detaili, kuid üht võib küll öelda: kui Peele on seni pälvinud tähelepanu just õuduslavastajana, siis "Ei" võib küll olla kohati kõhe või mõne pere noorema vaataja jaoks isegi hirmutav, siis filmi juured on ikkagi pigem ulmeklassikas. See on positiivne kinnitus, et ta suudab lavastajana liikuda vabalt eemale ka oma tuttavast liivakastist ja proovida midagi teistsugust. Siit edasi on ilmselt vaid taevas piiriks: tahaksin väga näha tema vesternit, film-noir'i või miks mitte buddy cop komöödiat?
"Ei" on üks neist filmidest, mida tundub isegi kuidagi totakas liigitada heaks või halvaks. Jordan Peele tahabki vaatajat provotseerida ja tema ootustega mängida, mistõttu ajab ta kindlasti paljusid kinokülastajaid närvi. Aga kas mitte seegi pole omaette saavutus? Suur osa filme on lihtsalt nõmedad, labased või lootusetult igavad, "Ei" suudab aga ilmselt igaüht meist piisavalt palju (ebamugavalt) torkida, et elamuse on garanteeritud. On see elamus siis meeldiv või ebameeldiv, polegi lõpuks tähtis, ning ma olen valmis panustada, et just seda ideed Peele oma värske filmiga sihtiski.
Meelelahutus, mis ka meelelahutus on.