Õnnepalu ja Kaplinski kirjavahetus sai alguse, kui Õnnepalult telliti Jaan Kaplinski Ööülikooli loengute põhjal loodud teosele "Vaimu paik" eessõna. "Ma siis kirjutasin Jaanile ja ta vastas. Kui eessõna valmis sai, leidis ta, et võiks ju veel kirjutada, sest täitsa tore oli," meenutas ta.

Õnnepalu märkis, et kuigi Kaplinskil oli algusest peale mõte kirjavahetusest raamat teha, polnud see kunagi kindel plaan, vaid lihtne idee, mis ei muutnud kirjavahetust alalhoidlikumaks. Kirjutamist alustasid kirjanikud detsembris ning kirjutasid kuni suveni. "Mõni nädal enne lahkumist saatis ta mulle oma viimase sõnumi. Minu viimasest kirjast sai raamatu järelsõna," täpsustas Õnnepalu.

"Seda, et kirjavahetus poolikuks jääb, oli ette näha, sest talvel või kevadel kirjutas ta, et ta võib-olla sügiseni peab vastu ja umbes nii oligi," lisas ta.

Õnnepalu tõdes, et kuigi ta enne kirjade alustamist Kaplinskiga palju polnud kokku puutunud, olid need kohtumised talle väga tähtsad. "Tema jaoks olid need kohtumised vähetähtsad, sest ma olin üks paljudest noortest, kes tema juures luuleklubis käis. /--/ Minu jaoks oli ta esimene luuletaja ja kirjanik, kellega ma kokku sain."

Kuigi kirjanikud saatsid kirju peaaegu 400 lehekülje jagu, jäi palju siiski rääkimata. "Mingis mõttes on kummaline, et inimene, kes ei ole läbi minu elu keskset kohta omanud, jätab maailma tühja koha. /--/ Kui need inimesed, keda lapsepõlvest või noorusest oled tundnud või jälginud, kaob, ei asenda teda miski, vaid on tühjus selle koha peal," märkis ta.