Kui minu põlvkonnale ehk iseseisvasse Eestisse sündinud inimestele on nõukanostalgia midagi täiesti müstilist ja selle tekkepõhjused arusaamatud, siis selles toas saan lõpuks ometi nõukanostalgia anatoomiale pihta – raamatud täitsid kõigi kodude seinad ja seda uskumatult mõnusat ja omamoodi eksootilist trükilõhnalist atmosfääri ei ole võimalik luua ei e-lugereid riiulisse kuhjates ega kirjutuslaual kõige vingemat arvutit eksponeerides. Nii oli muidugi ka teisel pool raudset eesriiet.

Kunagi nägid Eesti kodud üsna ühesugused välja: täpilised maitseainepurgid ja Volta elektriradiaatorid, Kreenholmi voodipesu ja samad raamatud öökapil. Tänaseks on kõik eriilmelised – ainult raamatud ja ajakirjad on ajaproovile vastu pidanud. Kui loete seda oma kodus, mis on põlvkondade jooksul hästi sisse elatud, ja nüüd toas ringi vaatate, näete tõenäoliselt raamaturiiulit ja seal kindlasti mõnda Jüri Kaarma kujundatud teost. Nende kaaned on tabavad ja jäävad hästi meelde, isegi kui tema enda nimi ühelegi raamatusõbrale seni meelde jäänud pole. 

Jüri Kaarma (1950–2011) nimi ütleb digirevolutsiooni järgsetele põlvkondadele vähe, kui üldse midagi. Kaarma sai tuntuks ajakirjade Vikerkaar, Looming ja Loomingu Raamatukogu sarja kujunduste autorina – Vikerkaar, muuseas, on jäänud sellele kujundusele truuks siiani, aga eks seal ole ka vähe muid muutusi viimase nelja kümnendi jooksul toimunud. Tunnustust pälvisid ka Jüri Kaarma kujundused Eesti kultuurilugu ja arhitektuuri ajalugu tutvustavatele teostele ning eesti modernistlike kunstnike monograafiatele, mis tähendab, et kunstnike ringkond teadis väga hästi ka tema nime, samal ajal kui igas Eesti kodus lapati tema kujundatuid raamatuid nende autori suhtes õndsas teadmatuses viibides. Muidugi, väikeses kirjas oli ka raamatukujundaja nimi ära toodud, ent kes seda kunagi vaatas? 

Näitusekujundus on põnev ja detailirohke, esimesel pilgul ehmatav infoküllus on hästi süstematiseeritud ja arusaadavalt esitletud – kiitus selle eest nii näituse kujundajale kui graafilisele disainerile, Jüri Kaarma lastele Aadam ja Anna Kaarmale. Näitus viib meid hilisesse nõukogude aega ja esitab Jüri Kaarma teekonda Eesti raamatukujunduses, aga ka laiemat pilti toonasest graafilisest disainist. See ei ole kunstniku kujunemise lugu või eneseleidmise lugu – meie ees on väljakujunenud käekirjaga raamatukujundaja tööruum, kelle jaoks pidev otsing ja leiutamine oli loomulik osa tööprotsessist, mitte enam oma hääle ja käekirja otsimine.

Ent kõige jahmatavam on ikkagi selle mõnusa boheemlasliku segaduse kõrval eksponeeritud MacBook. Kogu see taasesitatud raamatukujundaja töötuba, mis täidab ETDMi galerii, mahub tänapäeval ühte arvutisse ära!

Muuseumist välja pääsemine tähendab, nagu ikka, läbi käimist muuseumi poest. Tänase ehtedisainerite ja keraamikute tööde kõrval on seal ka suur kast Jüri Kaarma kujundatud raamatuid. Paar eurot ja killuke Eesti graafilise disaini kõige põnevamast peatükist ongi sinu oma!

Kohe nende kõrval on riiulitäis Tarbeklaasi toodangut. Lihtsalt väga võluv. Tunnen, kuidas nostalgialained ka minu pea kohal kokku löövad. On täiesti okei õhata nostalgiliselt kunstnike ja meistrite järele, kes suutsid luua selliseid asju. Ja ootamatult tunnen ka mina hirmu kõige nõukaaegse pimedas raevus hävitamise ees.