Arvustus. "Norman Vallutaja" keskendub liialt publiku naerutamisele
Uus lavastus
"Norman Vallutaja"
Lavastaja, muusikaline kujundus: Ingomar Vihmar
Kunstnik: Liina Unt
Valguskunstnik: Margus Vaigur
Osades: Jan Uuspõld (külalisena), Fatme Helge Leevald, Nils Mattias Steinberg, Kleer Maibaum, Priit Loog ja Karin Tammaru
Esietendus 20. oktoobril Endla teatri suures saalis
Alan Ayckbourni 1973. aastal kirjutatud "Table Manners", mis on eesti keeles saanud endale mehise pealkirja "Norman Vallutaja", kõneleb humoorikalt tõsistel teemadel. Annie (Fatme Helge Leevald) on voodihaige ema põetamisest ja kohaliku loomaarstiga tulemusteta flirtimisest väsinud ning plaanib majast põgeneda, et oma õemehe Normaniga hotellis seiklusrikas nädalavahetus veeta. Haige põetamise on enda peale võtnud Annie vend Reg oma naise Sarah'ga. Paraku rikub naise põgenemisplaani ära ootamatu käitumise ja julmade väljaütlemistega Norman ise, kes tuleb naist külastama. Nii algab üks inglise komöödia, kus tegelased saavad olukorrast isemoodi aru ja koomika on lihtne tekkima.
Lavastaja Ingomar Vihmar on näidendis leiduva humoorikuse täies mahus ära kasutanud. Publikut naerutatakse lavastuse ajal korralikult ja nii mõnelegi tegelasele paistab olevat krutski juurde lisatud. Näiteks Priit Loogi mängitud Reg proovib istuda nii, et teksad, mis tänu tema suurele kõhule enam jalga ei mahu, katki ei käriseks. Või Steinbergi kehastatud loomaarst, kes on nii suhtekogenematu, et ei teeks neljajalgsel ja naisel vahet isegi siis, kui viimane talle kõrva nurruks. Mees ilmselt arvaks, et see on üks tema patsientidest, kelle käpp on lõpuks ära paranenud.
Lavastuse muusikaline kujundus ja Margus Vaiguri valgus toetavad elamust, luues stseenile ja tegevuspaigale vajaliku atmosfääri. Näitlejatööd on samuti nauditavad. Jan Uuspõld ehk meie oma Robin Williams mängib Normanit huvitavalt-mitmepalgeliselt. Ühest küljest on Uuspõllu tegelane oma käitumisega teiste hingeprobleeme võimendav, ent teisest küljest proovib Norman meeleheitlikult saada teiste tähelepanu, armastust ning mõistmist, mida tema naine Ruth (Karin Tammaru) talle ei paku. Jan Uuspõllule sobib roll valatult ja Norman mõjub tema kehastuses sümpaatselt.
Nils Mattias Steinbergi kehastatud juhm loomaarst Tom on näitleja poolt iseenesest armsalt esitatud, kuid Steinbergi tegelase puhul tehti tema aeglase mõistuse kohta ehk liiga palju ühekülgseid nalju, mis lõppude lõpuks tüütuks muutusid. Karin Tammaru õel Ruth on väga sarmikalt mängitud, meenutades heas mõttes näitlejanna temperamentset rolli Priit Pedajase lavastuses "Vaade sillalt". Kleer Maibaumi kehastatud Sarah' närvilisus ja elutüdimus on väga naturaalselt välja mängitud.
Priit Loog esitab lauamängude väljamõtlejast Regi galantsuse ning kergusega. Loog tunnetab oma tegelase puhul hästi ära, mis on naljakas ja mis ülepaisutatud, kuigi tema katse publikut lauamängu mängima kutsuda mõjus neljandat seina mitte-lõhkuvas lavastuses veidi kohatuna. Fatme Helge Leevaldi kehastatud Annie mõjus aga natuke toorelt. Tegelane on küll madalama häälega isikupäraseks muudetud, kuid Leevaldi näitlejatöös oli tunda kohatist pinget, mille tõttu hakkas roll siin-seal ära kaduma.
Alan Ayckbourn tahab oma näidendiga siiski rääkida väga tõsistel teemadel, nagu elutüdimus, rõõmu otsimine, üksindus ja armastuse puudumine, aga Ingomar Vihmari lavastus puudutab tõsidust üpris vähe. Keerulised teemad on laval olemas, ent need pigem hõljuvad taustaks. Suuremat rõhku on hoopis pandud publiku naerutamisele, mis naeru otsima tulnud vaatajale kindlasti meeldib, aga see, kes tahab teatrist natuke enamat kui kerget meelelahutust, peab lavastuses kahjuks pettuma. Mina pettusin.
Kahetisi tundeid tekitas ka Liina Undi kunstnikutöö. Näidendi tegevuspaigad (nagu Annie elutuba ja aed) on küll loogiliselt lava peal ära lahendatud – elutuba asub vasakul pool püünet, aed paremal –, kuid esialgu mõjus laudadest kokku klopsitud lavakujundus oma konstruktsioonilt kaunis rohmakalt. Alles teise vaatuse lõpus, kui puitseina vahelt hakkas valgus läbi kumama, sai kunstnikutöö minu jaoks huvitava tähenduse. Seda põnevat tähendust oleks võinud juba esimeses vaatuses rohkem rõhutada, et lavakujundus ei mõjuks robustselt.
"Norman Vallutaja" puhul on tegu nauditava teatriõhtuga, kuid mind intrigeeris "Suvitajad" rohkem. Mul on siiski kahtlane tunne, et "Suvitajatega" vallutatakse vaatajate südameid rohkem kui vallutustesõbra Normaniga... Näete, mis juhtub, kui põgened nädalavahetuseks Endlasse!
Toimetaja: Kaspar Viilup