PÖFF-i raames linastub interaktiivne film. Milline tulevik võiks olla kinodes sellistel eksperimentidel, kui arvestada seda, et kinod vaevlevad omaette identiteedikriisis? Üha rohkem vaatajaid jääbki koju ja vaatab filme hoopis läbi striimingu.

Filmid on alati olnud eksperimentaalsed. Need eksperimentaalsed tööd ei ole lihtsalt toonud saalidesse kokku suurt publikut. Kui räägime sellest, et lugu katsetab erinevate valikupunktidega, kuidas ta edenema hakkab, siis see ei ole ka tänase tehnoloogilise ajastu teema. Esimene interaktiivne film, kus film pandi seisma ja vaatajad hääletasid, oli ekraanil juba 1967. Sealt edasi on ilmunud palju keerulisemad loojutustamisviisid ja me võib-olla peaks vaatama hoopis selle poole, kuidas mängud kasutavad seda kogemust – on küll stsenaariumid, aga on väga palju erinevaid võimalusi neid rakendada ka individuaalselt. Võib-olla see filmijutustamise viis, kus valikud on minu personaalsed valikud, jääbki eraekraanile, aga see, kus on ühine jutustatav lugu, nagu on filmis algusest peale olnud, jääb suurele ekraanile.

Kas sa näed, et kinodel võib olla välja arendatav tehniline võimekus, et näiteks mängida seal koos videomängu, ja hakatakse tootma mänge, mida kinoekraanil läbi mängida?

Eks siin on võistlevaid tehnoloogiaid palju. Mingil viisil jõuab VR [virtuaalreaalsus] ühel hetkel kinosaalidesse, seal on samuti kollektiivne efekt olemas. Prantsusmaal mängitakse neid VR-mänge koos samas ruumis. Jah, võimalusi on palju. Ühest küljest saalid lähevad intiimsemaks ja väiksemaks. Hästi palju sõltub sellest, mida kinopidajad välja pakuvad. Kokkuvõttes tuleb katsetada 15 erinevat sündmust ja formaati, millest neli võib-olla jäävad püsima. Me saame vaadata terve õhtu sõpradega "Games of Thrones'i", sarju eriürituse raames, mida ise saame tellida. See läheb võib-olla kogukondlikumaks, on räägitud ka piletite tsoneerimisest, et värske Marvel ongi nagu sündmusfilm ja maksab rohkem kui sõltumatute filmide piletihinnad, mis tehakse soodsamaks. Sotsiaalne mõõde ilmselt kinovaatamise juures säilib, aga kultuur nišistub – igaühel on oma huvid ja teemad. Publikud tulevad kinosse kokku, aga see ei ole enam tsentraalne programmimine, mis neid kinosid täidab.

Aga kuidas me peaksime lähitulevikus hakkama arvestama sellega AV-sisu tootmisel meie enda publiku jaoks siin, Eestis?

Siin on kaks võimalust. Loomulikult me saame katsetada erinevaid ideid ja välja pakkuda teisi loojutustamisviise ja nendega katsetada, aga kaunis tõenäoline on, et sellist industry standardit me ise siin sellega ei loo. Need globaalsed arengud, eriti kõrgtehnoloogilised, tulevad väljast ja me peame leidma viisi, kuidas seda enda jaoks kõige paremini kohandada ja kuivõrd kokkuvõttes on kinod ikkagi eraomanike käes, siis alati toimib see hädavajadus, et meil ilmselt peab olema motivatsiooni, soovi ja kirge need formaadi läbi katsetada ja mängida.