Eesti riik jagab üsna heldelt ja lahkelt teatritele tegevustoetust, praegu me räägime munitsipaal- ja erateatritest. Nüüd on naljakas situatsioon, et alati, kui tuleb raha juurde, siis kõik hõiskavad, seekord tuli juurde pea miljon väikestele teatritele, aga inimesed kehitavad õlgu ja pööritavad silmi. Ma küsin kõigepealt, et mida peab teater kirjutama või esitama ministeeriumile, et ta saaks taotleda üldse riigi toetust?

Ma võtaksin kõigepealt veidi tagasi. Tõepoolest, eelmisel suvel sai valmis uus etendusasutuste seadus ning seejärel me koostööd teatrivaldkonna ekspertide ja esindusorganisatsioonidega koostasime selle süsteemi, mille järgi seda raha jagatakse. Kuidas see süsteem töötab? See töötab niiviisi, et teatrid esitavad meile oma järgmise aasta loomingulised plaanid koos eelarvega ning ütlevad sellega, kui palju neil selle teostamiseks raha tarvis on.

Mis on see valem, mille pinnalt teatrid arvutavad välja vajaduse, mida küsida?

Ma tuleksin tagasi selle juurde, et eelmisel suvel sai valmis etendusasutuste seadus ning üks komponent, mis seal lisandus, oli loomingulise tööga seotud mahu arvestamine. Pärast seadusemuudatuse vastuvõtmist asusime koostöös valdkonna esindusorganisatsioonidega koostama määrust, mille alusel seda raha jagada.

Selle määruse koostamise käigus saime üsna kiiresti aru, et loomingulise töö maht ei saa olla absoluut, vaid see annab miinimum- ja maksimummäära. Ma sinna arvutusse täpselt sisse ei läheks, see on üks valem, kus arvestatakse, kui palju on lavastusi, kui palju etendusi ja kui palju uuslavastusi, mille pinnalt need miinimum- ja maksimummäärad välja arvestatakse.

Mida teater meile esitab? Ta esitab meile järgmise aasta loomingulise töö plaani, oma eelarve ja kui komisjon tegelikult otsustama hakkab, siis ta vaatab seda kõike tervikuna ja hindab kõike teatreid, kes on esitanud taotlused, kriteeriumite alusel. Komisjon, kuhu kuuluvad teatrieksperdid, ei jaga mitte raha, vaid hindavad teatreid lähtuvalt kriteeriumitest.

Kriteeriumid said selle sama protsessi käigus kokku lepitud: neist kõige olulisem ja mahukam on loominguline töö, mis moodustab 30 protsenti, aga sinna lisanduvad ka valdkondlik mitmekesisus, piirkondlik kättesaadavus ja muud tegevused, näiteks haridusprogrammid, mis mõnedel etendusasutustel on.

Selle hindamise alusel tekib teatud pingerida ning need, kes on pingereas eespool, saavad oma küsitud vahenditest suurema protsendi ning kes on tagapool, saavad väiksema protsendi. See on toonud kaasa ka tegelikult muudatuse teatrite rahastamises, seega on nii neid, kes saavad rohkem kui varem, kui ka neid, kes saavad vähem. On ka lävend: need, kes saavad alla seitsme punkti, paraku rahastust ei saa.

Mis see komistuskivi siis on? Ega need kriteeriumid nii väga erilised ei ole, välja arvatud see eristumise kriteerium, mida on Tallinna Linnateatri puhul keeruline hinnata...

Kui me vaatame seadust, siis see annab meile ette üsna selge raami. Seadus seab kolm eesmärki era- ja munitsipaalteatritele, mille täitmiseks neid rahastatakse: valdkondlik mitmekesisus, piirkondlik kättesaadavus ja rahvuskultuuri edendamine.

Need on üldeesmärgid, aga komisjon töötab millega konkreetsemaga?

Komisjon töötab konkreetsemalt kriteeriumitega, mille osas on võimalik teatreid hinnata. Need on üsna sarnased, aga mitte täpselt samad. Kui me mõtleme näiteks rahvuskultuuri edendamisest, siis nende kriteeriumite kontekstis mõtleme me loomingulisest tasemest. Kriteeriumite osas ongi kõige olulisem loominguline tase, sellele järgneb kohe algupärandite osakaal repertuaaris, sest meie eesmärk on see, et sünniks palju Eesti etenduskunsti, Eesti algupärandeid, Eesti näidendid. Sellele järgneb eristumine etenduskunstide üldpildist, piirkondlik kättesaadavus ja muud tegevused.

Need viis kriteeriumit lähtuvad nendest kolmest suurest eesmärgist ning selle tulemusena tekibki teatrite pingerida.