"Vabakutselisena vaatan ma seda teatrivaldkonnas toimuvat ja mõtlen, et kas minul sellest midagi muutub, kuid mulle tundub, et valdkondade üleselt on vabakutselistel ees äärmiselt keerulised ajad," rõhutas ta ja lisas, et endiselt kehtib kultuurivallas loogika, et toetatakse rohkem neid, kes teevad ka rohkem häält. "See on pehmelt öeldes infantiilne lähenemine, sest kui me toetame ainult rohkem häält tegevaid asutusi, siis jäävad kõrvale väiksemad ja eksperimenteerivamad asutused, kellel pole jõudu kogu aeg rõhutada, et neil pole vahendeid."

Grigorjeva tõi ka välja, et kui poliitikud räägivad palgatõusust, siis vabakutselisena vaatab tema seda hoopis teise külje pealt. "Kui palgad tõusevad, siis vabakutselisele tähendab see hoopis, et hinnad tõusevad, aga mul on tööhõive ebastabiilne, mis tähendab, et mõni kuu töötan ma mitme projektiga, mõni kuu pole ühtegi, seega mul pole ühtlast sissetulekut ning mul käib südame alt kihvatus iga kord läbi, kui kuulen juttu palgatõusust, sest tekib küsimus, kas te mõtlete ka, mida see vabakutselistele tähendab."

"Minul on ettevõtluskonto, seega ma saaksin selle sotsiaalmaksu iga kuu maksta miinimumpalga ulatuses, kui miinimumpalk on 654 eurot, siis 215–216 eurot on sotsiaalmaksu määr, ma maksaksin selle igakuiselt ära, aga kui miinimumpalk jälle tõuseb, siis tõuseb ka sotsiaalmaksumäär ja ma vabakutselisena lihtsalt ei jõua järele sellele," rõhutas ta ja lisas, et vabakutselise jaoks tähendab praegusel hetkel palgatõus enamasti seda, et kogu aeg lähebki järjest kehvemini ja kehvemini.

Sveta Grigorjeva näitlikustas vabakutseliste olukorda oma uue lavastusega. "Sel kevadel esietendub mul lavastus kaasproduktsioonina Sõltumatu Tantsu Laval. Ma läksin Kultuurkapitali ise raha taotlema, mul oli saatekiri Sõltumatu Tantsu Lavalt kaasas ja sain sealt 20 000 eurot. Nii, mul on laval kuus tantsijat, mul on tehniline tiim, mis koosneb dramaturgist, valguskunstnikust, helikunstnikust, videokunstnikust ja tehnikust. Seega on mul on üle kümne inimese seal, pluss mina ise, kes ma kaasprodutseerin, lavastan ja olen ise ka laval," selgitas ta ja lisas, et kuna sealt lähevad maksud maha ja on ka muud kulud, siis igaüks neist saab selle projekti lõpuks alla 1000 euro.

"Ma olen kõrgharitud töötaja, see on minu töö, ma tahan saada õiglast tasu selle eest, mida ma teen, see ei ole nii, et ma teen kolm nädalat tööd, ei, ma teen pool aastat tööd, juba detsembris alustasime ja muudkui teeme kuni maini tööd, aga ma saan lõpuks alla 1000 euro, tantsijad saavad alla tuhande euro, kõik need loomingulised inimesed saavad alla tuhande euro, ma lihtsalt ekspluateerin neid inimesi," sõnas ta.

Tema sõnul ei pea paika ka väide, et Eestis on liiga palju kultuuri. "Meil on tegijaid täiesti arvestatav hulk, aga raha on vähe. See mulje, et tegijaid on palju, tekibki sellest, et konkurents sellele vähesele rahale on väga suur. Spekuleerime, et paneme kinni kunstikoolid ja koreograafiakoolid või ütleme välja, et meil polegi vaja Eesti kultuuri nii palju, piisab sellest, kui on ainult paar riiklikku teatrit, aga mina sellises riigis elada ei taha, ma tahan elada riigis, kus on väiksemad tegijad, sõltumatumad tegijad, eksperimenteerivamad tegijad nende suurte teatrite kõrval, nii oleme konkurentsivõimelised, sest kui vaatame ülejäänud maailma, siis ega me nende suurte riiklike teatritega väga kaugele ei jõua."

Grigorjeva kinnitas, et pool tema ajast kulub oma eksistentsi õigustamisele. "Ma pean õigustama oma olemasolu riigile, poliitikutele ja ametnikele, aga seesama energia võiks minna hoopis töö tegemisele, raamatute kirjutamisele, lavastuste loomisele," sõnas ta.