Kuidas ja millal projekt alguse sai? 

Pjotr Pawlus: Sõja algusest saadik sõitsin Ukraina vahet, viies sinna humanitaarabi, tagasiteel võtsin peale sõjapõgenikke. Need olid sõja esimesed nädalad, siis ei osanud ma veel ettegi kujutada, et hakkan sellest filmi tegema. Alles hiljem otsustasin, et pean sellega midagi tegema, sest see on ju ka minu elukutse filmitegijana. Olen dokumentalist ja jäädvustan seda, mis toimub.

Kas tegite filmi algusest peale koos?

Tomasz Wolski: Ma liitusin hiljem, nägin Pjotri pilte Facebookis ja minus tärkas huvi, mida paganat ta seal teeb. Kohtusime, kui ta tuli tagasi Poola, ja ma tegin talle lihtsa ettepaneku teha sellest film ja nii meie koostöö algaski.

Kas tundsite ka teatud ajalist survet, et tulemas on kaalukad filmifestivalid ja inimesed soovivad näha, mis Ukrainas toimub?

PP: Tegime selle küllaltki lühikese ajaga, umbes 9-10 kuuga.

TW: Mõtlesime Berlinale juba alguses. Teadsime, et Ukrainast tehakse väga palju filme, teadsime, et kuidagi peaksime olema esimesed, muidu oleme ühed sadade samasuguste hulgast. Seega jah, ajaline surve oli olemas, aga kui meid poleks Berlinalele kutsutud, teeksime seda filmi veelgi edasi ja ootaksime teist festivali.

Kui suur oli eelarve, kuidas saite toetust?

TW: Alguses polnud meil mingit eelarvet, Pjotr hakkas käima Ukrainas, kuna tundis, et peab seda tegema. Mina samuti. Siis otsustasimegi, et peaks tegema filmi, toetust saime Poola filmiinstituudilt tänavu jaanuaris, pärast seda, kui saime teada, et oleme kutsutud oma filmiga Berlinalele. Kuna teema on sedavõrd oluline ja sügaval südames, siis tahtsime selle lihtsalt ära teha, see oli meie missioon.

Teie eesmärk oli näidata inimestele, mis Ukrainas toimub?

TW: Just, mis seal toimub, milline näeb välja igapäevaelu praegu, sõja tingimustes. Muidugi, Ukrainas on alasid, kus pilt on veelgi hullem kui see, mida näeme filmis. Näiteks eile saatsid mu kolleegid pildi Bahmuti lähedalt, kus on ka palju lapsi, ja see vaatepilt on väga muserdav. Lumi, külm ilm, purunenud majad. See on õudne.

Otsustasite vältida veriseid kaadreid ning näitate inimesi, kes peavad oma elu elama sõjale vaatamata. See oleks nagu tavaline elu, aga ei ole seda.

PP: Peamine mõte oli näidata riiki, mis on sõjas, samal ajal sõda otseselt näitamata. Keskendusime sõja tagajärgedele, sellele, kuidas inimesed sellega hakkama saavad, kuidas nad saavad hakkama selle ebanormaalse olukorraga, kuidas ebanormaalsusest saab normaalsus. Sellepärast me ei soovinudki panna filmi stseene või olukordi, mida võib näha internetist või televisioonist. Keskendusime põhivajadustele, tavalisele igapäevaelule.

See pilt, mis teie filmis avaneb, on postapokalüpitiline, seda võime näha ka pärast sõda. Ühtlasi peegeldab see Ukraina purustusi ja viitab sellele, millist abi riik vajab.

PP: Jah, ma mõtlesin, mida Tomasz ütles, et uudistes ringleb ju palju infot, õudseid kaadreid, videoid, see film on omamoodi vastand neile. Aga on vaja näidata ka koledaid pilte, kui inimesed neid näevad, siis on nad valmis andma ka rohkem humanitaarabi, on väga tähtis seda riiki veel aastaid toetada.

Teie filmi ülesehituses on ka oma sisemine loogika – alustate üsna rahulikust ümbruskonnast, kuid liigute üha lähemale rindele. Edasiminek oleks olnud juba liiga ohtlik.

TW: See oli liiga ohtlik Pjotrile, ma ei soovinud ohtu panna kedagi filmimeeskonnast ega ka kedagi rindele liiga lähedale saata. Pjotr oli aga juba seal.

PP: Lõpuepisoodides sõduritega polnud me veel päris rindel, kuid pideva tule all. Me ei saanud päev läbi kuhugi liikuda, õhtul saime oma võttegrupiga sealt alles minema. 

TW: Meie jaoks oli aga väga huvitav näidata selles stseenis sõda hoopis teisiti, kui seda võib näha näiteks 1970. aastate Hollywoodi filmides. Meie filmis pole mingit jooksmist, plahvatusi, on ootamine ja kuulamine, kuhu rakett langeb. See on midagi sellist, millega me pole harjunud, millest me ei tea, kuidas see välja näeb.

PP: Sellest rääkisin ka sõduritega, kui kohtusin nendega viimati 2022. aasta detsembris. Nad märkisid, et Hollywoodi filmides on selliseid olukordi palju, kus pommid plahvatavad, kui ma aga tahaksin sellist steeni üles võtta, oleks see selgelt ühe otsa pilet.

Kas läheksite tagasi ja teeksite Ukrainas veel mõne filmi?

TW: Vaatame, mis saab pärast 24. veebruari, mis on oluline tähtpäev.

PP: Seda on raske planeerida, sest mõnikord tuleb see otsus teha 24 tunni, mitte nädalate jooksul.