Ega Eesti kommertsfilmil elu pole kerge. Raputan seda lauset öeldes kohe ka iseendale tuhka pähe, sest olen küll ja veel kergetele kodumaistele rahvakomöödiatele sõnadega munadesse virutanud, aga "Apteeker Melchiori" tögamisest, maha tegemisest ja mõnitamisest on saanud filmiringkonnas omaette teema, on isegi nii kaugele mindud, et neid peetakse jobudeks, kellele see film meeldib. Seega peaks vist targu paar sammu eemale astuma ja nüüd, kus terviktriloogia on vaatajate ette jõudnud, sellele kaine pilguga otsa vaatama.

Mida siis Indrek Hargla Melchiori-saaga endast õigupoolest kujutab? Need on lihtsad krimilood, millel on mõistagi oma roll 21. sajandi Eesti popkultuuris ja kirjandusloos, kuid need pole maailmamuutvad šedöövrid, mis defineeriksid ümber seda, kuidas me kirjandust näeme ja sellest mõtleme. Krimkad nagu krimkad ikka, lihtsalt toimuvad keskaegses Tallinnas. Hea sise- ja välisturunduseks, mõnus suveniir ja lihtsalt tore lugemine. Meelelahutus kõige paremas mõttes.

Ja mida kujutab endast Elmo Nüganeni Melchiori-saaga? Need on lihtsad krimilood, mis on näidanud, kuivõrd suurelt võib erarahastus ühe projektiga kaasa tulla, selle saagaga pannakse siinses filmiloos maha omaette maamärk, kuid nendes filmides pole grammigi art house'i ega sügavaid alltekste. Pigem on see tõupuhas žanrikino B-filmi vaimuga, visuaalselt väga tugev, kuid samas mõnusalt vaba käega maalitud, seal pole kammitsevat pinget, vaid tegijatel on olnud lihtsalt fun. Vaatajalt ei nõuta liiga palju, pigem lastakse tal rahulikult nende filmidega kaasa loksuda. Meelelahutus kõige paremas mõttes.

Seejuures ei ürita ma väita, et nii Hargla raamatud kui ka Nüganeni filmid oleksid veatud, kaugel sellest, aga vähemalt üht saab kindlapeale öelda: paljuski on nad üksteise peegeldused, esindavad samu väärtusi ning kõnetavad sarnast sihtgruppi. Seega vähemalt paberil näeb kõik veatu välja, sest teostus on koolipoisilikult viks ja viisakas, kohati oleks otsekui näpuga järge aetud, et ikka kõik punktid saaksid täidetud. Aga kas see oli eesmärk?

Triloogiale joone alla tõmmanud film alapealkirjaga "Timuka tütar" näitab, et filmitegijatel endalgi tekkis see küsimus. Kahe esimese filmiga sai nende masinavärk tegelikult hea hoo sisse ning kõik töötas justkui õlitatult: välja sai joonistatud küllalt eripalgeline tegelaskond ning ka keskaegse Tallinna piirjooned olid vaatajale selgeks tehtud. Tundus, et nendes raamides võiks purjetada veel pikalt, võta ainult ette mingi kergemat sorti krimilugu, too jälgede segamiseks pinutäis kõrvaltegelasi juurde ja saabki veel ühe filmi valmis vermida! Kolmanda filmiga üritati reegleid veidi ümber mängida, mistõttu said aga saaga varasemad tugevused neile endale saatuslikuks.

Esimesi filme defineeris selgelt ülelaetus: need lood polnud läbi toimetatud, vaid pigem olid need isegi nimme täis kirjutatud, ebavajaliku ballastiga lopsakamaks muudetud, et vaatajat segadusse ajada. Miks me seda tegelast tegelikult vajasime? Kuhu see tegevusliin välja viib? Oot-oot, kuidas see asjasse muutub? Need küsimused olid selgelt osa loojutustusest, mis on tegelikult üsna klassikaline krimikirjanduse võte, suunata lugejat valedele jälgedele ja siis salamahti tema selja taga otsad kokku siduda. Võib muidugi vaielda, kas "Melchior" sai sellega hakkama, kuid nende filmide voorus oli kahtlemata tihedus ja lakkamatu tempo.

"Timuka tütar" seevastu proovib hoogu maha võtta. Melchior ja Keterlyn on oma elu vaikselt sisse seadnud ja ka Tallinna vanalinnas on kõik suhteliselt rahulik. Vaatajana võtab see kiirelt kukalt kratsima: aga kui ei ole seda tagaajamist, tapmisi, mõrvu ja üleüldist segadust, mis seal siis üldse tegelikult on? Ja ega polegi suuremat! "Melchiori" filmimaailm on küll tõesti imekaunis ja terviklik, ent ilma köitva stsenaariumita hakkab tahes-tahtmata välja paistma, et see kõik on pelk skitseering. Me avastame end vaatajana ühel hetkel võtteplatsilt, mitte keskaegsest Tallinnast. Illusioon kaob ja filmimaagia hajub otse meie silme all.

Ehk üritas Elmo Nüganen läheneda "Timuka tütrele" teatrilavastaja praktikaga? Kui teatrilava defineerib alati teatav introspektiivsus – kitsas keskkond hakkab moel või teisel ka materjali ennast dikteerima –, siis "Melchiori" filmimaailma on rõhutatult piiritu ja hoomamatu, kus mikroskaalade ja psühholoogilise teatri õrnade pingelainetega pole midagi peale hakata. Õigemini, need ei tõuse selle aktiivse ja end jõuliselt kehtestava aegruumi taustalt lihtsalt esile, see keskkond nõuab reljeefsemat, selgemat, puhtamat tegevustikku. Mõneti on vaja hästi mustvalget suhtumist, head-pahad skaalal mängimist.

Seda kinnitas hästi filmi võtmestseen – nende vaatajate huvides, kellel film nägemata, ei hakka seda reetma –, mille puhul eeldanuks peategelastelt jõulist reaktsiooni, aga ekraanilt paistis välja vaid segadusse ajav tundetus. Ma täiesti usun, et täpse käega lavastajana ei lasknud Nüganen mitte näitlejatel tuima panna, vaid lihtsalt esimese kahe filmiga paika pandud mängureeglid ei võimaldanud kolmanda osa finaalis asju heast peast teistmoodi tegema hakata.

Aga äkki saab teha teisiti neljandas, viiendas, kuuendas filmis? Täiesti võimalik. Ma olen endiselt veendumusel, et "Apteeker Melchiori" filmisaagal on meeletu potentsiaal ning küllalt lai auditoorium: just tänu kergetele krimilugudele on see ideaalne rahvusvaheline meelelahutus, mis ongi lihtsustatud, ongi skemaatiline, ongi totakas, aga kui sa oled reede õhtul väsinud, aju on kümnenda astme kapsas ja tahad lihtsalt mingit turgutavat palsamit hingele, siis on raske midagi sobivamat leida. Kuulge, inimesed vaatavad neid BBC krimisarju, millest suurem enamik on ikka täiesti tühised, aga teatud hetkedel vajamegi just sellist audiovisuaalset sisu.

Kümme või kakskümmend aastat tagasi oleks ehk võinud küsida, et kas Eesti filmilugu vajab päriselt sellist tüüpi filme nagu "Apteeker Melchior", aga ajad on muutunud. Me tarbime audiovisuaalset sisu igal hetkel, iga tujuga, igas asendis. Midagi vaatame kinos, midagi vaatame kodus õhtusöögi taustale, midagi vaatame Lux Expressi bussi miniekraanilt, midagi vaatame suvalisel vabal hetkel telefonist. Mõneti on "Melchior" just nende muutunud aegade sündroom, sobides omal moel igasse meie tarbimistsüklisse, sõltuvalt sellest, millised on meie harjumused. Fännid lähevad kinno, "ah mina Apollole küll kinopileti raha ei anna" tüüpi salafännid vaatavad videolaenutusest, kroonilised torisejad vaatavad salaja telekast.

Oma lihtsuses ja pretensioonituses ei nõua see saaga tegelikult suurt ekraani, tegijad muidugi räägivad meile, et seal on kinosaali maagia ja mida iganes, aga nad tahavad lihtsalt piletiraha teenida. Seda fakti kinnitab hästi seegi, et välisturgude jaoks on kolmest filmist lõigatud kokku telesari. "Apteeker Melchior" näitab meile, et Eesti film võib rääkida vabalt kaasa globaalsel audiovisuaalsel turul, muidugi on seetõttu tehtud mõningaid sisulisi järeleandmisi, aga tegijatel polegi olnud ambitsiooni kunsti teha. See on meelelahutus 2023. aasta moodi, ja nii lihtsalt on. Ajad muutuvad, selle vastu ei saa.