Juhan Ulfsaki lavastus "Teoreem" põhineb Pier Paolo Pasolini samanimelisel poeetilisel jutustusel. Filmiajakirjanik Priimägi sõnas, et "Teoreemi" lavastus meeldis talle väga. "Aga mulle pakkus isegi rohkem huvi see võrdlusmoment, et mida nad on teinud, mida nad on teha saanud, mida nad ei ole teha saanud ja miks," viitas ta varem sama loo põhjal ilmunud filmile ja raamatule.

Priimägi lausus, et mingis mõttes on lavastus isegi filmi vastand. "Filmis läks Pasolini täiesti teadlikult selle peale välja, et ta ei kasuta teksti peaaegu üldse," ütles ta. "Keegi hull oli sõnad kokku lugenud ja filmis on vist 900 sõna kasutatud," muigas ta.

"Minu arvates on seda märksa kergem taluda kui Pasolini filmi," muigas kriitik. "Erinevalt filmist on toonud Ulfsak hoomuri väga olulise komponendina loosse sisse. Pasolini tegelikult eriti nalja ei teinud. Film on võrdlemisi sünge," tõdes ta, lisades, et teinekord on huumoriga lihtsam mingit mõtet edasi anda.

Kriitik arvas, et "Teoreemi" lugu on tänapäeval veel aktuaalsem kui 1960-ndatel. "Enda lihtsast tööst ei tunta enam uhkust, mille eest saadakse ausat tasu, vaid pürgitakse kättesaamatute eesmärkideni ja selle käigus kas hävitakse või laenatakse ennast orjaks või lõhki," kirjeldas ta, selgitades, et terve maailm keskklassistub ehk keegi ei ole enam oma lihtsa inimese staatusega rahul.

"Mulle väga meeldis Teele Pärn teenijannana, kellel oli justkui väga lihtne ja argine osa, aga ta suutis seda väga meeldivalt teha" sõnas Priimägi.

Lavastuse lõpplahendus jääb aga õhku. "Seal ei näidata perekonnaliikmete individuaalset hulluksminemist pärast n-ö jumalikku puudutust, millega nad ei suuda toime tulla," rääkis Priimägi.