"Me oleme kõik ohus!" ütles Pier Paolo Pasolini oma viimases intervjuus, hoiatades tragöödia eest, mis ähvardab väikekodanlikku mugavuseoaasi sulgunuid. "Pole enam inimesi, on vaid mingid imelikud masinad, mis üksteise vastu põrkavad," ütles Pasolini mõned tunnid enne surma.¹

Sellele väikekondaluse rotilõksule, mis peidab endas ka kibedat fašismiseemet, viitab ka Juhan Ulfsaki lavastus Pasolini "Teoreemist". Kuid Ulfsak lisab siia kas teadlikult või mitte veel ühe mõõtme – munchiliku karje –, mis on veidi teise rõhuasetusega kui samanimelises Pasolini 1968. aasta filmis ja mida polnud filmi põhjal kirjutatud jutustuses (e.k. LR 1990 7-9. Tlk. Merike Pau). Karje Ulfsaki lavastuses jätkab sisuliselt ta eelmise lavastuse "Melanhoolia" finaali, kus tegevus seiskub Maad eesootava katastroofi eel. "Teoreemi" karje on sügav ja isiklik. Praegune poliitiline taustsüsteem, kus sõda pidav idanaaber ohustab ka Eesti iseseisvust, teeb "Teoreemi" karjest kõrvulukustava. 

"Teoreem" ja "Melanhoolia" on oma sisemiselt toimimismudelilt lähedased. Näilise mugavusmulli torkab läbi sissetungiv, mõistuse kontrollile allumatu jõud, paljastades rigiidsusele kalduva struktuuri rabeduse. Seda võib nimetada ka süsteemseks struktuuriks, ta on vormunud mingite asjaolude pikaajalise arengu jooksul, saavutanud teatud küpsusastme, eksisteerib oma seaduste kohaselt ja muutub inertseks, hakkab kivistuma, paindlikkuse asemele tekib rabedus. Mida kramplikumalt selline süsteemne mudel endast kinni hoiab, olles veendunud oma ainuõigsuses, seda haavatavamaks ta muutub, seda lihtsam on teda purustada. Sellele omane tahke passiivsus ja unine mugavus võimendab ka košmaare, kasvajalikke äärmusi, mis kerkivad esile süsteemi enda seest, kuna on senisel paindlikumal arenguastmel olnud alla surutud. Vaja on vaid üht ärritajat, protsesse vallandavat elementi, mis toob esile uue kvaliteedi alged. 

"Teoreemi" väärtus Pasolini loodud algtekstina ongi selles, et ta on kohaldatav igasugusele kontekstile isiklikust sotsiaalse tasandini. Juhan Ulfsak teeb sellest enda teose, ta muudab algmaterjali, jättes sõnumi ja dramaturgilise toimimismehhanismi puutumata. Ulfsak ei taha tunnistada teatrimeediumi tavapäraseid raame, nii valgubki etendus üle lavaääre ja poeb ka lava taha, paljastades ka sealseid, tavaliselt varjatuks jäävaid soppe. Lava sügavust laiendab videoekraan, mis võimaldab asetada fookust ja plaane juba filmikunstile omaselt. "Teoreem" on lavastus suurele, traditsioonilisele lavale, nii nagu "Melanhoolia" sobitus lausa ideaalselt black box'i. Ulfsak katsetab sealjuures selle traditsioonilise lava piire, lavastus tuleb vaatajale sülle, tõmbab sisse, raputab ja jätab siis oimetuna maha. 

Kõige keerulisemad rollid on Külalisel (Liisa Saaremäel) ja teenija Teelel (Teele Pärn), kelle vahel moodustub ka lavastuse sümboolselt kandev telg. Siin on kaks poolust: justkui teisest maailmast saabuv tabudeta androgüünne, suurilmlik Võõras ning läbinisti religioosne, maalähedane, alandlik ja kohusetundlik Teenija, kes on madalam kui muru. Teele Pärn oma sootult masinlikus asjalikkuses moodustab vastandi Liisa Saaremäeli davidbowieliku hetääriga, kes flirdib kõigiga, isegi publikuga.

Ka Mari Abel loob naiselikult tundliku karakteri, kes oskab oma veetlevust maksma panna, kui selleks võimalus avaneb. Jaan Rekkori mängitud vabrikuomanik ning Marian Eplik Odettana ja Ursel Tilk Peetrina on tagasihoidlikumad, igaühel neist on Külalisega oma lugu, kuid kuna tähelepanu on siiski Külalise-Teele teljel, jäävad nad selle varju. 

"Teoreem" seab sümboolses mõttes muruniiduki vastakuti naudinguga ja vaatleb, mis juhtub, kui nauding viia süsteemi, vaim masinasse. Nauding on vihje mõnule, mida pakub armastus, see on armastuse lubadus, mitte armastus ise. Et saavutada armastuse kõrgeim tase, tuleb selle füüsiline pool ületada ja seda Teele ka teeb. Teele Pärnal on ilmselt lavastuse nõudlikem roll, kuna tal tuleb läbi mängida emotsionaalsete registrite skaala malbest ja alandlikust teenijatüdrukust purunenud maailmaga, segaduses noore naise ning sealt lunastust pakkuva pühakuni.

Ulfsaki lavastuses ongi Teele imeteoks tema karje – äratuskisa tuima maailma. Nagu ütleb Pier Paolo Pasolini: "Muutus on võimalik siis, kui oleme teadlikud kriisist, milles elame".

¹ In Danger: A Pasolini Anthology. City Light Books, 2010