Arvustus. An-Marlen pistis bassimuusika eestikeelsesse tantsupoppi
Uus album
An-Marlen
"Iseendale" (ise välja antud)
8/10
Võib vist öelda, et aasta esimene kodumaine suveplaat on ilmunud? An-Marlen ei proovi end debüütalbumil "Iseendale" ümber defineerida, pigem tõestab ta, et on viimase paari aastaga oma loojanatuuri peenelt välja arendanud ning teeb nendes raamides pretensioonitut tantsupoppi, mis ei püüa samas hetkekski üle oma varju hüpata. Parimas mõttes kuulub ta endiselt kuhugi alternatiivi ja raadiopopi vahealasse, õigemini ehitab ta nende kahe vahele omal moel isegi silla, sest vähemalt selle 20 minuti jooksul loksuvad tumedad briti bassimuusika lained Eesti suvepopi keskel, ja midagi muud ei oskakski tahta!
Rahvusvahelisel popiareenil on selline lähenemine praeguseks juba normaalsus, Eestisse pole see veel lihtsalt täie hooga kohale jõudnud. Meenutame näiteks Eliza Rose'i "B.O.T.A." jõudmist Briti singlitabeli tippu või PinkPanthressi ja Ice Spice'i kõrvaussi "Boy's a Liar Pt. 2." pöörast tähelendu: need mõlemad järgivad suuresti sama mudelit, millel baseerub ka An-Marleni debüüt. Tõupuhas bassimuusika ja siiras popiesteetika pandi ühte tuppa kokku ja keerati uks seljataga lukku, välja tuli hübriid, mis pole üks ega teine, aga pole ka ühe ega teise lahjendus. Midagi uut, värsket, nakkavat, muretut. On neid, kes ütleks, et see on hüperpop, pigem on see lihtsalt popmuusika a la 2023.
Mul on sellega muusika kuidagi hea koos olla, sest An-Marlen ei oota minult midagi vastu. Ta valgustab oma muusika häbitult läbi, nii klaar vokaal, ümarad bassid kui ka pehmed meloodiad on kõik esiplaanil, produktsioon ei veiderda ega juhata meid kuulajana eksiteele, vaid kõik toimib ühtse – ning läbinisti meeldiva – terviku nimel. Seejuures on märkimisväärne, kuivõrd hästi sobitub An-Marlen kaasaegse kodumaise popmuusika maastikule: vaatamata sellele, et "Iseendale" vaatab kaugemale ja laob vundamendiks hoopis trummi-bassi, UK garage'i ja jungle'i, ei ürita ta samas tühistada oma päritolu, vaid näitab pigem, kuidas võiks ja peaks moodne eestikeelne pop kõlama.
Kuigi An-Marleni loomingu ankrupunkte leiab põhiliselt briti tantsumuusikast, siis ei saa ma pärast kümneid kuulamisi üle ega ümber ka ühest meie oma tegijast, kes oleks justkui talle teed sillutanud. Mäletate veel kümmekond aastat tagasi tegutsenud Epp Kõivu? Ta proovis oma 2015. aasta albumil "Heas mõttes" segada samu, pealtnäha vastandlikke esteetikaid: ühelt poolt hästi selge ja puhas eestikeelne vokaal, mida seostame enamasti just sirgjoonelise popmuusikaga, kuid teda huvitasid hoopis muusikalised äärealad ja naksakamad rütmid.
Nii Epp Kõivu kui An-Marleni puhul ongi huvitav just see, et nad ei kuulu otsekui kuhugi: nad ei taha olla tühipaljad popartistid, kes esinevad igal teisel jaanipäeval ja on kommertsraadiote teenistuses, aga samas ei ole nad piisavalt äkilised ja müstilised, et kuuluda mõnda underground skeenesse. Aga kes nad siis on? Kuhu kasti me nad paigutame? Targem oleks need küsimused lihtsalt kõrvale jätta ja tunda rõõmu, et Eestis on artiste, kes lähevad sihikindlalt suunas, mida muusikatööstuse loogikad justkui õigeks ei pea. "Iseendale" tõestab, et just sellistest otsustest sünnibki põnev ja isikupärane popmuusika.