Tintura uut albumit esitleti 30. Viljandi pärimusmuusika festivalil. Neile, keda folgibluus endiselt kimbutab, aitab "Tee Säärekülast" muigvelsui möödunud suursündmust meenutada. Ja kes folgist midagi ei tea, siis on Tintura julge koht, kus pärimusmuusikaga tutvumist alustada. Omanäoline koosseis kompab eesti pärimusmuusika piire, käies algupärandiga ümber aupaklikult, aga julgelt.

Tintura rüütab arhiivisalvestiste materjali ümber tänapäevasesse kuube, lisades sinna esmapilgul üllatavaid elemente muuhulgas maailmamuusikast, džässist, hip-hop'ist ja eesti levimuusikast. Ühes loos kuuleb ka eesti luuletaja, kirjandusteadlase ja -terapeudi Berit Kaschani loomingut. Kui eelmisel plaadil "Kaugel üksi võõra rahva hulgas" heitis Tintura pilgu Siberi eestlaste lauluvarale, siis seekord saadi inspiratsiooni Eesti Rahvaluule Arhiivi talletatud Ingrid Rüütli kogutud Muhu ja Saaremaa rahvalauludest.

"Tee Säärekülast" koosneb kümnest loost, kus iga pala jutustab midagi. "Endine hääl" algab melanhoolse Arno Tamme vokaaliga, mis ilmub justkui maapaost ja räägib oma "endise heli" järgi ihalevast mina-tegelasest. Lugu annab edasi igatsust nooruse, kepsakama jala ja kõlavama pillikeele järele. "Endist häält" ilmestab muuhulgas Arno Tamme seade puhkpillikvartetile, milles musitseerivad Kärt Katriin Nagel, Lisete Jürgenson, Aksel Vürst ning Triin Hordo. Hea on tõdeda, et klassikalise muusika vaoshoitud ja viimistletud kõla saab helge puudutusega kokku sulada ka Hiiu kandle toore saundiga.

Üks selle albumi hitte on kindlasti Mongoolia lauliku sämpel, mida albumi nimiloos kasutatakse. "Tee Säärekülast" algab mongooliakeelse lauluga "Дeрвeн Уул", siis tehakse aga kannapööre ja üle võtab Taavet Nilleri kõrtsilauliklik hääl, mis hakkab jutustama pilkelugu Saaremaa möldrist. Kannapööretes ja Eesti-Mongoolia materjali põimides kulgeb pala ka edasi.

Varem singlina ilmunud laulu "Sind ei jäta järele" moodustavad eri kihistused: Muhust pärit tantsulaul "Kui tunned lained tumedad", mida 1975. aastal laulis Viira külast pärit Raissa Noot, ning fragment ansambli Mahavok loost "Tulemata jäänud", mille autor on Heini Vaikmaa. Karoliina Kreintaali hääl on lõikavalt karvane ega lase end klanida, püsides peamiselt ühe noodi peal. "Sind ei jäta järele" mõjub seetõttu alguses küllalt morbiidsena, aga kui mõista loitsiva hääle taotluslikku karedust, siis hakkab lugu aina rohkem paeluma.

Plaadil on ka koostöid teiste muusikutega. "Kuu oli eila" ilmestab, kuidas Lauri Kadalipp on eesti muusikamaastikul füüsiline sild pärimusmuusika- ja džässiskeene vahel (muusik on muuhulgas tegev eestvedaja ja dirigent bigbändis New Wind Jazz Orchestra, aga ka saksofonist reggae-muusikat viljelevas bändis Angus). Kadalipu soolo algab minimalistlikult, kuid näitab siis korduva sekventsilise liikumisega teed kulminatsiooni poole. Meloodiliselt mõjub lugu helge ja rõõmsana, kuid sõnad on melanhoolsed.

Loos "Sörvest saia tooma" saavad kokku Sõrve säärelt pärit laste hüpitamislaul ja 1977. aastal Bali saarel Jacques Brunet' salvestatud gamelan-orkester. Seevastu "Orjalaul" on vastuväide eesti pärimusmuusikas domineerivale positiivsusele: ebamaine pala lõikab valusalt nagu ka ansambel Rüüti samanimeline lugu. Lihtsa vokaali ja sünge taustaga (muuhulgas panustavad tumedasse atmosfääri sagenevad koputused elektritrummidel, mis meenutavad puidust laudaukse tagumist) on tabatud midagi iidset. Vokaali ümber elab oma elu ajaloolist õhkkonda loov, koputuste ja kihtidega laetud maailm. 

"Rannamies" on küll 1975. aastal Rässa külas salvestatud Mihail Lasna originaalist üsna kaugel, aga lugu sobiks hästi kuulata suveõhtul näiteks Orissaare Piidivabrikus õõtsudes, kõrvus kumisemas Taavet Nilleri bassiriff. "Hülgeküti laul" on pärit Jämaja kihelkonnast ning seal jutustatakse konkreetsetest seikadest hüljeste küttimisel ning tabudest, millest tuleb kinni pidada. Huvitav on sealjuures ette kujutada, millise emotsiooniga oleks kuulanud Lauri Tähe soolot DJ puldi taga 1975. aastal laulu originaali sisse laulnud Villem Õunpuu.

Natuke ehmatavalt mõjub muust tervikust paljuski erinev "Tiitrivõitja", mis nii teema kui ka spoken word-stiili poolest ülejäänud plaadiga hästi ei haaku. Samas lisab lugu albumile taas uue kihi värvi, mida ilmselt Tintura taotlebki. Loo sõnade autor on eesti luuletaja, kirjandusteadlane ja -terapeut Berit Kaschan. Meenub Vaiko Epliku "Varielu" plaadil olev lugu "Muuseas",  kus teksti Vaiko muusikasse loeb luuletaja Andres Ehin ise. "Tiitrivõitja" kõlab plaadil näitleja Veiko Porkaneni esituses.

Tintura lugudes on oluline märgata kihte. Kardinate taga toimetab Lauri Täht (taustad, sämplid, luubid, löökpillid, live-elektroonika), kes on ära teinud suure töö. Tähe muusikalised kihid sümbioosis akustiliste ja elektrooniliste pillidega keedavad kokku maitsva muusikalise supi, kus kuulajal on raske hoomata, mis üheaegselt toimub. Lisaks on albumist hästi ära kasutatud iga bändiliikme vokaali tugevusi: Arno Tamm on ebamaine, melanhoolse kõlaga lugude jutustaja, Karoliina Kreintaal toores autentsus ise, Taavet Niller justkui lõbus külalaulik.

Arhiivisalvestised ei anna folkloori spontaanset maagiat tihtipeale kätte. Tintura on need lihtsad viisid maitsekalt elama pannud. Rikkalike seadete abil tuleb esile eesti pärimusmuusika mitmekesisus, mis seal olemas on, aga mis kohati ühekülgse kordamisega ära kipub väsitama. Albumi igas loos on peidus üllatavad kirsid ning lugude kaasakiskuva jutustamise eesmärki silmas pidades on julgelt pandud kokku erineva seina naelu.

Tintura tegemisi peab tähelepanelikult kuulama. Esimesel korral tuleb tuttavaks saada; teisel korral tõmbab see kuulaja ilmselt juba ise tagasi ja kolmas kord saab hakata tähele panema uusi kihte. Hea, et eesti pärimusmuusika sünnib uuesti andekate muusikute omavahelise sünteesi kaudu, tõestades nii pärimusmuusika varasalvede rikkust.

"Tee Säärekülast" on muusikaliselt kummastav kogumik, täis julgeid värve ja katsetusi Eesti rahvalaulutraditsiooni, maailmamuusika, džässharmooniate ning hiphopirütmidega. Tulemus võiks nii mõnelgi kuulajal nõiduslikult kummitama jääda.