"Mu kallis pinge"
Laval: Kestas Matusevičius (Leedu), Aino Mäkipää (Soome)
Dramaturgia: Kanta Company
Kõrvalpilk: Jason Dupree
Valguskujundus: Pijus Vasiliauskas​ 

Nüüdistsirkuse maailmas olevat tavapärane praktika, et publiku ette tuuakse ka alles valmimisjärgus lavatöid, et huvilised näeksid, milleni prooviprotsessi käigus seni jõutud on. Selle taga on ühest küljest lavastuste pikk valmimisprotsess, teisalt suhtlevad tsirkuseskeenesse kuuluvad inimesed omavahel tihedalt ja on huvitatud üksteise tegemistega kursis olemisest.

Reede õhtul kogunes Sakala teatrimaja saali ligi 160 inimest, et koos eriala professionaalidega osa saada Balti kaasaegse tsirkuse paremikust. EPICIRQ-il esimesena etendunud Kanta Company "Mu kallis pinge" peaks lõplikult lavaküpseks saama järgmiseks suveks. Praegu etendunud versioonis on tunda ideedeküllust, mis pole veel vormunud tihedaks lavatööks, vaid jätab esialgu mitmed võimalused valla.

Lavastus on tõukunud pingeseisundist, mis iseloomustab nõudlikku tsirkusetööd nii füüsiliselt kui vaimselt. Teatav positiivne stress hoiab motivatsiooni kõrge ja – tsirkusesõnavara rakendades – aitab köielkõndijal köiel püsida. Kuid millal saab sellest pingest küllalt ja kuidas sellega siis toime tulla? "Mu kallis pinge" läheneb situatsioonile koomiliselt ja üle-võlli (et mitte öelda üle-trapetsi) stiilis.

Vähemalt kümne palliga korraga žongleerimist ja selle ebaõnnestumise korral närvilise karjumise saatel ringiratast jooksmist võib tõlgendada vihjena rööprähklemise pöörasusele. Me teame, et see ei toimi ega saa kuidagi õnnestuda, kuid miski (sisemine pinge?) käsib meil siiski seda teha. Kakofooniat täiendab laval eri jaamade vahel visklev raadio, mille pakutava helikujunduse juhuslikkus ja mitmekülgsus samuti naerupahvakuid esile kutsub.

Keskse elemendina troonib laval kõrge Hiina mast (Chinese pole), mida mööda artist ülespoole pürgib, kohati tundub, et gravitatsioonieadust kahtluse alla seades. Kuigi dramaturgiliselt esialgu toores, on "Mu kallis pinge" mõnusalt kodune. Närvikõditavate akrobaatiliste trikkide kõrvale mahub huumorit ja samastumishetki. Tundub, et selle lavastuse mõte on lähendada teineteisele tsirkust ja argielukogemust-

"Olendite elu"
Idee ja teostus: Izabelė Kuzelytė (LT)
Laval: Izabelė Kuzelytė

mardika teekond

olendite elu on

haikuline teos

Izabelė Kuzelytė soololavastust kooshoidev lüli oli helikujundus. Ühtlasel foonil kõmisev bass koos sume-roheka valguskujundusega lõi koopaliku kõheduse, kus tihedast tähenduseelsest ollusest hakkas tundmatu elajas tärkama.

Etendaja lamas lavaruumi vasakust seinast diagonaalis paremale üles suunduva köie alumises otsas ning vinnas end seda mööda kõrgemale nagu pisike Sisyphus, kellele oma kivi veel määratud pole. Köie lõpus ei oodanud teda aga ootamatu ilmaraskus, vaid järjekordne puntras köis, mis langes alla pimedusse. Jõudnud lõpuks kindlale maapinnale, läigatas saali nurgas pisike tuluke, mis juhatas etendaja õhus rippuva rõngani. Sealt edasi kulges transformeerunud olevuse teekond taas maa peale, kus ta kehast hakkas erituma taimekasve ning -vääte. Olevus sai looduseks ja valgus kustus.

Etendusejärgses kunstnikuvestluses selgitas Kuzelytė olevuse teekonda muundumistena taimest mardika ja mardikast ööliblikani. Midagi poeetilist ja habrast on selles kogemuses, mida Kuzelytė publikule pakub.

Monotsirkuseetendused on praktilistel põhjustel võrdlemisi lühikesed, sest keha väsib intensiivsest füüsilisest pingutusest ära. Selline tsirkus on teatri kontekstis lühivorm nagu haiku luulekunstis.

"Selle punktini"
Idee ja teostus: Taigi Cirkas
Dramaturgiline tugi: Pau Portabella
Laval: Konstatin Kosovec (LT), Aleksey Smolov (LV), Elena Kosovec (LT)

Festivali ainus valmis lavastus (eeldusel, et selline asi nagu valmis lavastus üldse eksisteerib!) algas nii: lava paremasse nurka saabus naine, kes hakkas looma kahest arvutist helitausta. Muusika oli sugestiivne ja sõnatu nagu ka eelmises nähtud lavastuses.

Laval oli ka kaks tumedat matti ning köieatribuutika. Kaks valgesse riietatud meesakrobaati alustasid liikumist contemporary tantsu laadsetest rullimistest põrandal, mis arenes edasi paarisakrobaatika kavaks. Etendajad ronisid teineteise õlgadele ning ühel hetkel rippusid köitega kaetud mustad matid ähvardavat etendajate peade kohal nagu kohutavad kirstud. Absurdi hõng kandus ühest etendusest teise, õhtu edenedes aina kasvades, kuid see suubus kiirelt kaikuvasse diskobiiti, mis jäi kõlama saalist lahkujate kõrvadesse.