Tere, Grete! Palun tutvusta ennast kõigepealt lühidalt ja räägi natuke oma tsirkuseteekonnast.

Mina olen Grete Gross ja olen läbi ja lõhki tsirkusest läbi imbunud. Alustasin tsirkusega üheksa-aastaselt Tsirkusestuudios Folie. Olen tsirkusemaailmas läbinud eri etappe ja astmeid. Kui lõpetasin gümnaasiumi, läksin õppima Soome Lahti tsirkusekooli, mille ametlik nimi on SaSak. Seal toimus õpe kolm aastat ja hommikust õhtuni: akrobaatika, kätelseisud, oma ala treening, kaasaegne tants, füüsiline teater, kõik see kuulus sinna alla. Õppisime palju improvisatsiooni põhjal loomist ja materjali uurimisest lähtuvat loomist.

Lõpetasin kooli 2015. aastal ja sellest saadik olen olnud tegev profiartist. Minu puhul on see tähendanud tööd väikestes gruppides või sooloartistina, aga tegelikult on hästi palju valikuid, millise tee tsirkuseartist võib valida. Osad lähevad mõnda suurde truppi, näiteks võtavad üle juba lavastuses olemasoleva rolli, aga tavapärane on ka töö väikestes truppides, olles korraga nii autor kui esitaja.

2016. aastal asutasime Lizeth Wolkiga Big Wolf Company, mis on olnud põhiline trupp, mille alt me esinenud ja loonud oleme. Vajaduspõhiselt alustasime 2016. aastast ka korralduslikku tööd Eesti Kaasaegse Tsirkuse Arenduskeskuses ning 2018. aastal algatasime EPICIRQ-i, toonase Eesti profitsirkuse showcase'i, millest nüüdseks on kasvanud Balti tsirkuse showcase.

Mainisid, et Lahtis tegid kõik ka oma ala treeningut. Mis su ala täpsemalt on?

Minu eriala on pilvekiik, mis on päris haruldane õhuakrobaatikavahend ja seetõttu ongi ta mind nii väga paelunud. Sellel vahendil ei saa lihtsalt mõnd trikki nagu "raamatust" ette võtta ja selgeks õppida, vaid tehnikat tuleb pidevalt ise leiutada. Pilvekiik näeb välja justkui võrkkiik, aga on riputatud ülevalt ja tehtud venivast kangast. Mind paelub sel liikudes enim arhitektuuriliste kujundite ja erinevate vormide loomine.

Sina tegeled tsirkusega iga päev, kuid suur hulk inimesi seostab tsirkust ilmselt vaid lapsepõlves nähtud paari etendusega või liiguvad mõtted kohe rändtsirkusele. Miks võiks kaasaegne tsirkus täiskasvanuid kõnetada?

Ma arvan, et kaasaegse tsirkuse juures on paeluv selle kunstivormi mitmekülgsus. Nii nagu teatris on igat sorti lavastusi – komöödiaid, traditsioonilisi tükke, eksperimentaalseid asju –, samamoodi on ka tsirkuses. Kunagi ei tea, mis kedagi tsirkuse juures kõnetama hakkab, aga minu kogemuse järgi huvitab publikut enamasti tohutu kõikvõimalikkus, suur mängumaa ning samas meisterlikkus, mis algab artisti treeningust ja füüsilisest võimekusest.

Millised trendid praegu kaasaegse tsirkuse maailma iseloomustavad?

Mõned aastad tagasi hakati tegema lavastusi, milles mindi ühe alaga väga süvitsi. Vahendeid ja erinevaid alasid, mida tsirkuses tehakse, on tohutult palju. Kas või köielkõndi on mitu erinevat, on olemas tight rope ehk pingul köis ja slack rope ehk lõtv köis. Loodi näiteks lavastusi, kus köied on eri tasanditel, kümme tükki pingul üle lae ning sama palju artiste laval. Sellised monoalade lavastused on olnud üks trend.

Juba mõnda aega on jätkuv trend häguste piiridega etenduskunst kuskil tantsu ja füüsilise teatri vahel, ka visuaalkunsti ja teiste kunstivormide omavaheline sidumine. Ühe asjana võib kindlasti tuua välja ka videopildi kasutamise lavastustes.

Milliseid stereotüüpe või eksiarvamusi, mis tegelikult tõele ei vasta, oled kaasaegse tsirkuse kohta kuulnud?

Endiselt on traditsioonilise tsirkuse stigma päris suur. Esiteks põrkutakse selle sõnaga, mõeldes, et laval on loomad ja klounid. On hirm selle ees, mis tulema hakkab, märkamatagi "kaasaegse" või "nüüdis" sõna seal ees. Kaasaegse tsirkuse puhul arvatakse ka pahatihti, et keegi vaid väänleb ilusasti ja teeb trikke. Sageli ei teata, kui terviklik ja sisukas see kunstivormina tegelikult on.

Mulle on tuldud etenduste järel ütlema, et see, mis ma tegin, oli ilus, mitmekülgne ja puudutav, aga see ei olnud ju tsirkus. Minu soov ja ülesanne on siis öelda, et just see ongi see, mis tsirkus olla võib.

Nii et sa tunned endal vastutust, üritad tsirkuse kohta käivaid eksiarvamusi ümber lükata?

Jah, aga samas ma ei tunne, et peaksin muudkui rõhutama, et see on nüüd kaasaegne tsirkus ja et traditsiooniline tsirkus on jama. Ma arvan, et põhiline probleem on selles, et postsovetlikes riikides on saanud näha palju kehva tsirkust. Kui loomad kõrvale jättes, siis traditsiooniline tsirkus võib samuti olla tehniliselt väga kõrgel tasemel ja pakkuda suurt elamust. Mul on austus tsirkuseajaloo vastu, tänu millele ju praegune tsirkus välja kujunenud on. Samamoodi nagu balletist on praeguseks saanud kaasaegne tants.

Mis sa arvad, kas tsirkusega kaasas käiv stigma on postsovetlikus ühiskonnas rohkem kohal?

Osalt kindlasti. Nendes riikides, kus on varem vähem traditsioonilist tsirkust olnud, on kaasaegne tsirkus kiiremini arenenud, sest inimesed on sellele palju avatumad. Meil siin on tsirkusel ikkagi tugev kuvand välja kujunenud.

Millised on su kogemused olnud välismaal esinedes?

Olen väga palju käinud esinemas Lätis ja Leedus, palju Soomes, aga lisaks Taanis, Gruusias, Saksamaal, Rootsis, Türgis. Ka Kongos sai käidud, see oli väga isemoodi kogemus. Sealne publik elab väga elavalt kaasa, seisavad püsti, karjuvad ja plaksutavad etenduse ajal. Kui meeldib, siis saad ikka kohe aru. Gruusias tegutsesime väikeses linnas kaasaegse kunsti keskuses, tegime lavastuse, milles kasutasime ära olemasolevaid skulptuure. Taanis töötasime koostöös saja artistiga kunagises vanglas.

Kui nüüd tagasi EPICIRQ-i juurde minna, siis milliseid festivalisoovitusi tahaksid jagada? Kas on midagi, mida ise kindlasti vaatama plaanid minna?

Mina isiklikult ootan väga kollektiivi Art for Rainy Days tööd "Spiraali anatoomia". See on väga huvitav kooslus, kuhu kuuluvad Läti tantsija, kes on vaikselt tsirkusesse üle läinud, ja Leedu õhuakrobaadist tsirkuseartist. Nad on töötanud koos ühe Suurbritannia lavastajaga. Nende lavastuse visuaalses pooles on midagi hästi poeetilist ja ilusat. Lisaks kasutavad nad ka väga vingeid videolahendusi.

Ma ei ole veel ka näinud, mida teeb EPICIRQ-i kaaskorraldaja ja minu põhipartner Lizeth, kes on töötanud koos Läti artisti Aleksey Smoloviga. Nende lavastus räägib üksikvanemaga kasvanud lastest ja selle peremudeli mõjust suhetele.

Meil on ka palju piiride kompamist ja lavastusi, mis mängivad inimvõimete piiril. Need on kindlasti füüsilisest aspektist väga huvitavad. Sellist närvikõdi aspekti leidub ilmselt kõigis lavastustes.

Palun ava natuke ka enda soololavastuse tausta.

Minu lavastus sai alguse tundest või soovist jagada midagi intiimset ja püha, aga samas midagi hästi sooja ja turvalist. See toimub väga piiratud ruumis, ma olen meie õhuakrobaatika konstruktsiooni ehitanud põhimõtteliselt telgiks. Sinna mahub sisse vaid 40 inimest ja kõik ongi kogu aeg samas ruumis, lava ja publikuruum sulavad ühte. Ma sain aru, et mulle on väiksest saadik meeldinud ehitada onne ja kutsuda inimesi külla. See on minu jaoks mängu- ja avastusruum, kus ma eeskätt katsetan perspektiividega ja uurin, kuivõrd erinevalt on ühte kitsast ruumi võimalik kogeda, millist kaugust ja millist lähedust selle sees. Samas on seal läbiv ka tseremoniaalsuse aspekt: kus on suhe tseremoonia ja etenduse vahel. Praegu on kandev idee see, kuidas hoida publikuliikmeid ja lasta neil ennast hoida nii, nagu mina tahaksin olla hoitud.

Lavastuse nimi "Kehakõne" tuli enne ja tähendus järgnes. Ühelt poolt on see hellitavalt "kehakõnõ" ehk minu armas keha ja tähistab kehakogemust. Teisalt on pealkiri ka "kehakõne" ehk kuidas minu keha kõneleb teiste kehadega, kõneleb minu endaga. Kes keda veab, kas mina keha või keha mind.

Millised on sinu kui artisti tulevikuplaanid pärast EPICIRQ-i?

Toimetan "Kehakõnega" edasi, sest praegune tuleb vaid tööprotsessi esitlus. On oluline mainida, et EPICIRQ-il esitamisele tulevast seitsmest lavastusest kuus on tööprotsessi esitlused. See on tsirkuse puhul väga tavaline. Samas on eriline, et on võimalik näha, osa saada ja jooksvalt tööprotsessi käigus peegeldada, kuidas üks lavastus loodud saab. Minu lavastus valmib 2024. aasta oktoobriks.

Lähme ka Big Wolf Company lavastusega "Kolm õde" tuurile ja kohtume selle käigus kolmest põhjamaa mehest koosneva trupiga The Nordic Council, kellel on lavastus "Kolm meest põhjast". Selle ühise etendustuuri loomine ja kontseptsiooni paikapanek on meil järgmisena kavas ja fookuses. Soovime ideaalis võtta ette ühe riigi korraga ja esineda väiksemates asulates, otsime selleks agaraid partnereid nii Eestis kui mujal.

Mida sooviksid veel lisada?

EPICIRQ-i programmi juures on suur pluss kindlasti see, et saab osta nii passi kui pileteid üksiketendustele. Tulemas on ka pidu, kus on võimalik näha lühietteasteid ja sähvatusi. Samas on lisaprogrammis väga palju põnevat: näitus Uue Turu platsil, Theatrumi "Vaatamata kõigele", Heldekeses hilisöine kabaree. Mulle meeldib nii korraldaja kui tsirkuseartistina väga näha seda, kuidas ühe kuu jooksul võtab tsirkus vaikselt linna üle.