Sakala teatrimaja black box'is tuuakse publikuni igatahes õues toimuvast erinevat reaalsust: olgu selleks lavaruumi üles seatud pilvepehme telk või köitest ja trapetsitest konstrueeritud tsirkuseskelett. Kui esimesel päeval tundus, et publiku ülesandeks on tsirkusefestivalil olla peamiselt imetlevas rollis, siis teine festivalipäev suutis meie arusaamu kõigutada: publikule on siin-seal antud võimalust kaasagi rääkida.

"Kehakõne"
Idee ja teostus: Big Wolf Company
Autor ja esitaja: Grete Gross (EE)
Stsenograaf: Kristel Maamägi (EE)

Grete Grossi "Kehakõne" – või "Kehakõnõ"¹, nagu kunstnik ise hellitlevalt ütleb – kannab meid tormisest sügisest hubasesse pesakesse. Sakala 3 teatrihoone suurde saali üles pandud heledast läbikumavast riidest telk toob kuskilt ajapildi sügavusest meelde "NO36 Unistajad", kuid seekord moodustub saalis hoopis helgem atmosfäär. Etendajad (Grete Gross, Amanda Tender, Laura Kivistik, Kristel Maamägi) toovad publiku telki meid käsikaudu juhtides. Telgil on madal lagi, pikemad inimesed peavad selja küürus hoidma. Võõrustajad hoolitsevad, et kõik tunneksid end hästi ja ulatavad tervituseks tassikese taimeteed. 

Alustuseks loeb Grete Gross ette mõistujutu sellest, kuidas kunagi ammu-ammu kogunesid "kõrval-, ninal-, silmal- ja silmalteralkülade elanikud" läbi külma-külma. Täpselt nagu meie siia. Nii räägitakse meid sisse müütilisse aega, kohtumisse kui niisugusesse. Etenduse vältel peame me kaasa aitama selle toimumisse: langetame koos telgi laes oleva loori ja kiigutame laes rippuvat etendajat. Lõpuks asetab ta meid maleruutu seisma ja annab igaühele sooja embuse teele kaasa, julgustades igaüht pakkuma ka iseendale sellist hellust, nagu me parasjagu kõige rohkem vajame.

Erinevalt teistest festivalil etendunud lavastustest kasutab "Kehakõne" suurepäraselt teatri kogukonda loovat ja kaasavat potentsiaali. Puudub igasugune neljas sein etendaja ja publiku vahel, "Kehakõne" on kõigi ruumisviibijate ühiselt loodud kogemus ning mõjub seetõttu väga erilise elamusena. Mitte vaid nüüdistsirkuses, vaid ka teatris üldisemalt on sedavõrd sooja ja toetava keskkonna õnnestunud loomine haruldane. "Kehakõne" suudab ühendada kaks maailmaga suhestumise viisi: on oluline olla ühtviisi kohal ja kontaktis nii iseenda kui ka end ümbritseva kogukonnaga.

"PINGEs"
Idee ja teostus: Taigi Cirkas
Laval: Izabelė Kuzelytė (LT), Konstantin Kosovec (LT)

"Mitte mainida"
Idee ja teostus: Big Wolf Company
Laval: Lizeth Wolk (EST), Aleksey Smolov (LT)

Taigi Cirkase "PINGEs" on festivali kõige muutlikum lavastus, mis on sarnaselt enamike teistega alles tööprotsessi esitlus. See algab pildiga, kus kaks etendajat on ühendatud peadpidi pikka kangajuppi, mis kulgeb läbi laekohal rippuva rõnga. Pärast esimest painlevat-ängistavat liigutust nad aga vabanevad sellest ja tegevus kulgeb edasi õhus rippuval mitmest köiest ja trapetsist koosneval atribuutikal. Selline konstruktsioon on juba tuttav Kosoveci teisest festivalil etendunud lavastusest "Selle punktini". 

Seevastu visuaalselt väga püsiva lavapildiga lavastus on "Mitte mainida", mis räägib loo üksikvanemlusest, selle mõjust lapse arenguprotsessile ja edasistele suhetele ning üksikvanema teekonna algusest. Lapsevanemaid kunagi ühendanud kahekohalist diivanit veetakse ühest lavanurgast teise igal võimalikul viisil, seistakse selle all ja peal ning veeretakse üle selle. Diivani igakülgne ümberpaigutamine stiilis "naine suunab ja mees tassib" on stereotüüpselt naljakas ja tuleb nii mõnelegi publikuliikmele tuttav ette. Koomiliselt mõjub pakutav samastumisvõimalus ja argise olukorra üledramatiseerimine. Kui palju jama võib olla ühest lihtlabasest diivanist! 

Publikut kaasab lavastuse lõpp, kus meil lastakse veebilehe kaudu hääletada kuuldud poplaulude poolt, et aidata välja valida, millised neist lõppversiooni sisse jäävad. Üllatuslikult kasutavad terve festivali jooksul koomilisi elemente ainult kaks lavastust: "Mitte mainida" ja esimesel päeval nähtud "Mu kallis pinge". Ei pea sugugi paika klassikaline arusaam tsirkusest kui esmajoones meelelahutuslikust etenduskunstiliigist.

"Spiraali anatoomia"
Idee ja teostus: Art For Rainy Days
Laval: Alise Bokaldere (LV), Izabelė Kuzelytė (LT)
Dramaturgia: Jason Dupree (UK)

"Spiraali anatoomia" on kantud ürgnaiselikust jõust. Meile näidatakse enne saali astumist videot, kus üks etendajatest on juukseid pidi muru külge kasvanud, rohelusega üheks saanud. Etendajad mainisid vestlusringis ka ise, et kogu lavastusprotsessi käigus on teineteise toetamine olnud olulisel kohal. Sedavõrd väikese lavastustrupi puhul on see ka loomulik, aga tundub, et Balti tsirkuse maailmas on üldse tavaks omavahel head sõbrad olla. See lavastus on samuti Lät-Leedu ühise pingutusena valmimas. 

"Spiraali anatoomia" dramaturgilises ja lavalises keskmes on ronimisköis, mille alumise otsa külge on üks etendaja patsipidi kinni seotud. Juuksed on tähenduslikult laetud kehaosa: ühest küljest on tegu surnud rakkudega, aga samas on juustes tohutu mõtteline ja füüsiline jõud. Viis, kuidas Alise Bokaldere patsipidi köie küljes kinni on, mõjub kahtlemata vägivaldselt ja vabadust piiravalt. Vaataja hakkab ette kujutama, millist valutunnet patsist sikutamine põhjustada võib. Etenduse alguses näidatud videol lebab Bokaldere seevastu metsas samblapadjal, juuksed rohelise orgaanikaga üheks põimitud, ning see vaatepilt rõhutab inimese loomulikku seotust looduskeskkonnaga. Üht kujundit esitatakse lavastuse käigus seega kahel tähenduslikult erineval moel.

EPICIRQ-i järelkajana on 22. oktoobrini võimalik Estonia teatri taga Uue Turu platsil kogeda Luisa Greta Vilo fotonäitust "Keha(s)tus", mis käsitleb samuti inimese ja looduse sümbiootilist suhet. Suvel Peipsi ääres loomelaagris üles võetud mustvalged fotod kujutavad festivalil üles astunud tsirkuseartiste aasal, puutüvesid embamas ja madalas kaldavees lebamas. Voolavad inimkehad eristuvad lopsakast loodusest ning eriti tugevalt mõjub see näitust ümbritseva lärmaka linnakeskkonna taustal.

Festivali lisaprogrammis elutses ka žanriliselt ühtaegu nii etendus-, tsirkuse- kui tantsukunsti spiraalil pöörlev lavateos "Vaatamata kõigele", mis on oma mitmekülgsuse tõttu Eesti teatrimaailmas harvaesinev nähtus. Elame-näeme, ehk õnnestub sedagi veel kunagi lavalaudadel näha.

¹ https://kultuur.err.ee/1609122620/epicirq-i-peakorraldaja-kaasaegses-tsirkuses-valitseb-tohutu-koikvoimalikkus