Selle aasta alguses andsid intervjuu ERR kultuuriportaali taskuhäälingule "Nukumaja", sel hetkel oli sul väljas kaks singlit. Nüüd hakkab 2023. aasta lõpule jõudma ja artistina oled sa väga teise kohta jõudnud. Kuidas ise sellele aastale tagasi vaatad?

Väga helgete emotsioonidega. Hästi palju ja hästi suured hüpped on toimunud. Kasvõi puhtalt minu lugude arvus, mis on palju suurem. Mul on mänedžer nüüd. Olen saanud esineda. Seega hästi palju on muutunud ja mulle tundub, et tempo läheb järjest kiiremaks, nii et ma olen lihtsalt elevil. 

Tallinn Music Week ja Silky Stepsi soojendamine olid sel kevadel esimesed korrad, kui sind laval selle Maria Kallastuna nägime, keda praegu tunneme. Kui oluline verstapost see sulle endale oli?

See tähendas väga palju. Ma olen elu jooksul saanud palju esineda väga erinevates vormides ja koosseisudes. Aga nüüd saan ma esitleda ennast ja olla solist. See on minu jaoks ülihaavatav, aus ja autentne  ja tegelikult see ongi see, miks ma teen seda. Ma saan ennast inimestele ausalt näidata ja see on minu jaoks hästi tähtis. 

Aasta jooksul oled avaldanud ka rohkem enda loomingut, Maria Kallastu nime teatakse aina enam ning arvamusi-tagasisidet ilmselt rohkem kui siis, kui asjad sahtlis olid. Kui palju oled end lasknud tagasisidel mõjutada? 

Eks ikka olen mingil määral. Praegu on päris naljakas periood. Mingid asjad, mõtted ja ideed, millele olen minevikus kindlasti ei öelnud, ma tunnen, et muusikatööstuse inimesed ja nende arvamused on vaikselt hakanud mõjutama ka minu enda mõtlemist. See pole üldse halb asi. Ma olen inimese ja muusikuna palju avatum, ma ei ole kinni enda arvamuses, mis on väga hea, sest läbi selle kasvan ka artistina. Palju häid asju on mulle öeldud, hästi tarku soovitusi. 

Aga kui palju on see tagasiside loomingule ja kuvandile muutnud sinu enda visiooni sellest, milline artist sa võiks olla?

Seda vist ei ole tegelikult. Ma arvan, et see on pigem sisendanud veel rohkem seda, et see kuvand, kuidas ma näen ennast, see, millist muusikat ma teen, need mõtted, mis mul on, on head ja meeldivad inimestele. Nad annavad pigem usku endasse, see on tegelikult väga lahe. 

Debüüt-EP "Whitenoise" on nüüd väljas. Ütlesid ühes intervjuus, et sul on hing rahul ja tunne sees, et teed õiget asja. Kui kaua läks sul selle tundeni jõudmiseni aega?

Ma mäletan, et 2019. aastal andsin Postimehele intervjuu ja nad panid hästi dramaatilise pealkirja, à la "loodan jõuda kohta, kus tunnen enda üle uhkust".  Ma mäletan väga hästi seda kohta, kus ma olin tol hetkel. Ma olin hästi segaduses, tundsin loomingu mõttes end üksildasena, mul polnud mõttekaaslasi. Nüüd ma tunnen seda rahu ja uhkust täiega. Ma arvan, et see näitab, et ma pean looma ja kui ma loon enda jaoks autentselt, haavatavalt ja ausalt, siis need segadused peas justkui kaovad ja tekibki tunne, et teen täpselt õiget asja.

Huvitav on sellele tagasi vaadata. Neli aastat on möödas ja mäletan seda seisundit, kus ma olin. See on väga erinev sellest, kus praegu olen. Areng on olnud minu jaoks meeletu. Peab lihtsalt looma, mulle tundub. See on see, mis hoiab minus sära ja tuld. 

Miks EP, mitte täispikk album?

Oli mõte panna "Whitenoise'ile" ka varasemad singlid, siis olekski album kokku tulnud. Aga ma tunnen, et need viis lugu on lihtsalt nii terviklik kogumik, nad jutustavad konkreetse loo ja ma tegelikult ei tahtnud varasemaid lugusid sinna peale panna. Minu peas oli see loogiline ja kui ma oleks varasemad lood ka pannud, siis poleks see enam loogiline olnud mu peas. 

Kui hakkasid "Whitenoise'i" kokku panema, siis mida soovisid, et see plaat edasi annaks, kuidas võiks inimestele mõjuda?

Ma tahtsin, et ta oleks ajakapsel minu noorusest. Et ta mõjuks nooruslikuna, et seal oleks kõik emotsioonid, mis nooruspõlves on, katsetamised, eksperimenteerimised, segased mõtted. Ma arvan, et need on asjad, millega kõik suudavad suhestuda. Need on turbulentsed ajad, just see vanus 18-21. Hästi palju toimub, sa koged palju, on palju muutusi. Eriti mul, kolisin Pärnust Tallinnasse. Järsku on keskkond täiesti teine ja pead neid nooruspõlve mälestusi endaga kaasas vedama ja tegema enda jaoks loogiliseks, et mis see tähendab ja mida ma õpin sellest. Ma ütleks, et see on täiesti mulle endale mõeldud EP. Tegin selle enda jaoks ja see oli teraapiline kogemus.

Ja võib-olla saab "Whitenoise" kellelegi just selle vanuse soundtrack'iks.

Täpselt!

Räägime ka albumi visuaalsest poolest - see on lahendatud nii, et iga lugu sai oma video. 

Ma olen visuaalselt päris kriitiline. Kui teha, siis teha hästi. Alguses, kui see EP jutt tuli teemaks mänedžeriga (Jaane Tomps - toim.), siis polnud ootusi, kas teha videod või mitte. See oli Jaane mõte teha viiele loole eraldi visuaalid ja see on tegelikult üliloogiline valik, sest kui ta on muusikaliselt terviklik, siis võiks ta olla terviklik ka visuaalselt. Igal lool on mingi enda karakter, enda värv, emotsioon. Võtsin siis ühendust kallite sõpradega: Johanna Aurelia Rosin, kes oli projekti režissöör ja Martin Lauri, kes oli operaator ja nii meil tekkis neljane punt. Päris lühike ja intensiivne periood oli. Olime kuu aega koopas ja tegime visuaale. Väga palju aega ei olnud.

Mulle mõjusid need visuaalid isegi veidi tumedalt. Kas selline valik esindab ka seda segast aega elus?

Jaa. Ma arvan, et kui kuvandist rääkida, siis ma pole visuaalselt helge ega rõõmus inimene. See pole väga minu kuvand minu meelest. Ka see album pole helge ja tore, nii et tahtsime visuaalselt ka seda sama joont jälgida ja näidata. 

Siiani on su omalooming ingliskeelne. Noored eesti artistid peavad tihti vastama küsimusele, et noh, kus on eestikeelsed lood. Kuidas sina keeltesse muusikas suhtud?

Kui ma enne rääkisin sellest, et mu mõtteprotsessid ja arvamused on hakanud muutuma seoses sellega, et olen palju rääkinud muusikatööstuse inimestega, siis see on üks nendest asjadest. Varem ma olin väga-väga kangekaelne, et teen ainult inglise keeles, sest ma ei suhestunud eesti keelega. Just sellepärast, et ma olen Soomes üles kasvanud ja mul polnud tavalise eesti noore kogemust. Ma olen rahvusvahelisem olnud, nii et ei saanudki tekkida suurt sidet. 

Aga see on nüüd muutumas ja ma päris teadlikult mõtlen selle peale. Ma arvan, et liigun eesti keele suunas, vaatab, mis vormis. Ma ei taha inglise keelt ära unustada. Võib-olla oleks kakskeelne lahendus. Mul pole kindlat vastust veel, praegu ma katsetan. See peab mulle endale mugav olema. Seni pole eesti keel mugav olnud, aga nüüd olen saanud koostöös teiste artistidega katsetada eesti keeles laulmist, nii et hakkab kodusemaks muutuma. See, et "Whitenoise" oli inglise keeles, on ka ajakapsli teema, sest tol ajal olin veendunud, et pean muusikat inglise keeles tegema. 

Aga kuidas sina ise näed, kuidas kuulaja ja muusikatööstus suhtub eestikeelsesse muusikasse?

Kui sa popartistina tahad läbi lüüa Eestis, siis pead pigem eesti keeles lugusid tegema, see lihtsalt on nii. Ja see on hea, et eesti rahvas kuulab eestikeelset muusikat nii palju, see on tore ju. Aga neid artiste, kes on ingliskeelse muusikaga läbi löönud Eestis, on päris vähe, valdav enamus on eestikeelse muusika viljelejaid, eriti kui vaadata minuvanuseid noori, kes teevad muusikat. 

Kui unistada välismaale minekust, siis on samas on hea, kui repertuaaris ka ingliskeelset loomingut. Millised on sinu unistused seoses enda muusikaga rahvusvahelisel tasandil? Potentsiaali oleks.

Ma võtan hästi rahulikult seda. Ma tahaks Eestis kuhugile jõuda ja hetkel pole nii suurt ambitsiooni välismaale pürgida. See kindlasti on olemas, ma tahaks esineda ja koostööd teha välismaa artistide ja muusikutega, aga võtan hästi rahulikult. Tunnen, et Eestis on palju teha ja pigem teen need asjad ära ja küll see tunne tekib väga loomulikult, et võiks hakata ka Eestist välja vaatama. 

Oled maininud ka seda, et vaimne tervis on oluline teema. Kuidas hoida ennast muusikatööstuse maailmas, mis on kohati intensiivne ja karm?

Eks ta ole natuke raske jah. Minu töö on seotud minu isiksusega ehk siis kui minu tööd kritiseeritakse ja antakse tagasisidet, siis on see kriitika ka minu enda suunas. Ta on unikaalne ja haavatav töö. Sa annad endast nii palju ja inimestel on alati midagi öelda. Aga peab endale kindlaks jääma ja kui on head inimesed ümber, kes usuvad sinusse ja toetavad sind, siis see on hästi suur pluss. See on intensiivne tööstus, hästi palju öeldakse ja arvatakse ja sellepärast on toetav, kui on paar inimest ümber, kes oskavad sind sellest august välja tuua, kui sul tõesti läheb raskeks.

Lõpuks on need lihtsalt arvamused ja tähtis on see, et teeksid seda, mis sulle mõjub kõige paremini ja tundub sulle kõige autentsem. Kõigil on midagi alati öelda, aga kui sa kuulad kõiki arvamusi, siis kuhu nii satud? Nii et jah, tuleb endale kindlaks jääda ja olla endaga hell. Lihtne öelda ja raske teha, aga eks ma õpin seda.

Kandideerisid kunagi ka saatesse "Eesti otsib superstaari". Kuidas tagantjärele mõtled sellele, et saatesse ei saanud?

See oli hea. Ma telesse ei saanudki ja mul on ülihea meel selle üle. Ma olin 17-aastane siis ja ma kujutan ette, et need 17-aastased, kes sinna lähevad, tahavad lihtsalt laulda. Kuna nad on nii noored, siis nad ei suuda sealt edasi mõelda, mis nad selle saatega pihta hakkavad. See tähelepanu, mis sealt tuleb, on meeletu ja ma ei kujuta ette, kuidas üks 17-aastane seal üldse hakkama saab. See pinge on meeletu. 

Ma ka sel aastal jälgin seda saadet ja kui me enne rääkisime kriitikast, siis see kriitika, mis sealt tuleb, on väga otsekohene. See on ikkagi show ja meelelahutussaade, seal võib-olla ei mõelda alati selle peale, kuidas saaks neid noori aidata hellalt ja õrnalt. Seal on natuke kõmu vaja. Neid saateid vaadates mõtlen, et kuidas nad seal laval kohe nutma ei hakka? Ma olen üldiselt ka emotsionaalne inimene, nii et ülisuur austus nende vastu, kes seda praegu teevad. Ja ma loodan, et nad teevad seda hästi teadlikult, sest sealt saatest jääb kuvand külge, aga kui sa teadlikult kõike teed ja kui sul plaan olemas, mida edasi teha, siis on hästi. See on ka hea hüppelaud. 

Lõpuks on muusika on kõige olulisem. Vahet pole, kas oled saates käinud või mitte. Ja superstaari-saate kuvand ei ole midagi, mis ära rikuks midagi, üldsegi mitte. Aga õige tähtsam on su muusika ja see, kes sa artistina oled. 

Millisena sina näed eesti muusikamaastikku tänasel päeval?

Ma arvan, et me oleme hästi tublid. Me oleme väga noor muusikatööstus. Me ei saagi võrrelda end Ameerika Ühendriikidega, Suurbritannia või Jaapaniga. Me areneme hästi kiiresti, näeme palju vaeva, et olla konkurentsivõimelised teiste riikide ja suuremate tööstustega.

Lisaks on mul tunne, et meie muusika läheb ajas järjest paremaks. Kindlasti on ka selle põhjus see, et kõik on nii lihtsalt kättesaadav. Noortel produtsentidel, kes Eestis toimetavad, on võimalus end harida ja saada paremaks ning see on nüüd palju lihtsam kui vanasti. Nad saavadki vaadata mingeid videoid Youtube'st, kuidas nende lemmikud maailmatasemel produtsendid teevad oma lugusid ja nad õpivad sellest. Mina tunnen, et meil läheb aina paremini. 

Me alustasime aastale tagasi vaadates. Kui mõelda nüüd aga aasta võrra edasi, siis millest unistad, mida planeerid, loodad teha?

Hästi palju koostöid ootab näiteks. Ja ma tahaks, et aasta pärast oleks veel kindlam visioon sellest, mida ma teha edasi teha. Äkki album…? Kui mitte valmis album, siis pooleli album või mingisugune kontseptsioon. Ma olen albumitega hästi kontseptsioonipõhine, nii nagu EP-l on, tahan, et albumil oleks kontseptsioon. 

Aga praegu on hästi kiire ja palju toimub, nii et polegi jõudnud tulevikule liialt mõelda. Just mõtlemegi mänedžeriga, et peaks tegema koosoleku, kus paneme uue aasta plaanid paika. Aga tahaks lihtsalt, et kõik oleks kindlam või siis vastupidi veel segasem, sest see viib ka edasi.

Ma tunnen, et iga päevaga olen selles tööstuses rohkem sees, olen viimastel kuudel nii paljude inimestega tutvunud ja ma lihtsalt loodan, et see kõik jätkub loomulikult, mis iganes suund see on. Ja ma soovin, et ma ennast ei kaotaks selle kõige keskel, see on kõige olulisem. Et ma jään endale kindlaks ja teen seda, mida mina tahan teha ja ei kaota enda perspektiivi selle kõige keskel. 

Kuula lühialbumit "Whitenoise":