Eeva Mägist saab esimene eestlane, kes osaleb PÖFF-il kahe linateosega – üks neist on mängu- ja teine dokumentaalfilm. Sealjuures on ta rangelt võttes amatöör, sest elukutselt on 36-aastane Mägi vandeadvokaat.

Täispikk mängufilm "Mo Mamma", mis räägib leinast, mida Mägi tundis oma vanaema surma järel, ning dokumentaalfilm "Kellele ma naeratan?" 12-aastasest Oliverist, kel tuleb toime tulla vähihaige ema peatse lahkumisega.

Advokaadist režissööri loominguline saldo on olnud niigi tähelepanuväärne – seitsme aastaga seitse filmi – aga juba valmistab Mägi ette August Kitzbergi "Libahundi" ainetel järjekordset linateost.

Viimasel ajal näebki Mägi kohtusaalis järjest harvem, sest filmitegemine neelab kogu tema aja, aga ta tunnistas, et tundis päriselu draamadest ühel hetkel ka väsimust.

"Ma tundsin mingi hetk, et kõik hakkab korduma. On täiesti heal järjel ema ja isa, kes on täiesti normaalsed lapsevanemad. Ja siis nad lihtsalt ei suuda teineteisele andestada. Tihti on seal küsimus, kas keegi on kedagi petnud, kas on mingid rahalised küsimused ja siis hakatakse selles lapsi kättemaksuks ära kasutama. Siis kogu see süsteem peab sellega tegelema," tõdes Mägi.

"Ma tahtsin alates sellest hetkest, kui ma kaamera sain, režissööriks saada, sest ma teadsin, et see on mu kutsumus ja see, mis mulle meeldib, aga siis toimusid perekondlikud vestlused sellest, mis on hea akadeemiline haridus, mis on elukutse, mis tagab mingisuguse kindluse. See sai määravaks. Aga mitte väga kauaks," rääkis Mägi.

Saaremaal sündinud ja Tallinnas üles kasvanud 36-aastane Eeva Mägi omandas juuradiplomi Tartu Ülikoolis, lõpetas magistriõpingud Maastrichti Ülikoolis cum laude ja töötas hulk aastaid perekonnavaidluste advokaadina. Karjäärivalik oli seda loogilisem, et ka tema ema Maria Mägi-Rohtmets on tuntud vandeadvokaat. Kuid kümmekonna aasta eest pöördus Mägi tagasi lapsepõlvehobi juurde ja hakkas tegema filme, kus kandvas rollis on põhiliselt tema vanaema.

"Vanaema oli lõpuks nii harjunud selle filmimisega. Filmiga "Kartulivõtt" me võitsime ühe auhinna ka kuskil amatöörfilmide festivalil ja seal on selline kaader, kus mamma võtab kartuleid ja viskab kartulimulla lihtsalt kõik kaadrisse. Ta oli täiesti ära unustanud, et me filmime," meenutas Mägi.

"Me saime auhinnaks 300 eurot. Ma andsin pool mammale. See oli tol hetkel väga suur raha ja siis mamma ütles, et ta ostab sellest raha eest endale kirstukleidi ja ostiski. Maetigi selle raha eest ostetud kleidiga, nii et läks asja ette."

Filmikriitik Tristan Priimäe sõnul on Eeva Mägi julge ja omanäoline filmirežissöör, kelle loomingus on kuivadest faktidest suurem roll emotsioonidel. "Autorina ta otsib, kuidas ka ennast üllatada ja leida midagi väljaspool juba tuttavlikku. Seda nii filmikeeleliselt kui temaatiliselt ja selline inimene loomulikult ka ise kogu aeg areneb," ütles Priimägi.

"Ta ei taotle seda, et tema filmidest oleks võimalik ainult ühte selget moodi aru saada. Võib-olla seda taotlevad ka juristid. Ega mina ei tea, kas juristide ülesanne materjali konkretiseerida või pigem hämada. See vist oleneb juristist," naeris Priimägi.

Dokumentaalfilm noorest Oliverist tabab paljude lapsevanemate närvi. "Mul on väga palju minuealisi sõbrannasid, kellel on lapsed, kes igapäevaselt väga kardavad ja on stressis sellepärast, et mis saab lastest, kui nendega midagi juhtub. Paljud on öelnud, et nad ei nad vist ei suuda seda filmi vaatama tulla, et äkki see on liiga depressiivne. Peegeldab just seda kõige hullemat stsenaariumit, mida nemad ette ei taha kujutada – et laps kaotab oma ema või isa."

"Kui ma Mariga vestlesin, siis ta poeg Oliver, kes oli tol hetkel 12-aastane, istus meie kõrval ja kuulas seda kõike pealt. See tundus mulle alguses kuidagi kummaline, et väike laps kuuleb seda kõike. Kas tema kõrvad peaks sellist asja kuulama? Aga siis mingi hetk ma sain aru, et tegelikult see ongi eluterve suhtumine. See on paratamatu, et ta kaotab oma ema. Ta mõistab seda. Teda ei pea kuskil suletud ruumis toimuva eest eraldi hoidma," rääkis Mägi.

Filmist, mis oli esialgu mõeldud ema hüvastijätukirjana kadunud tütrele, kujuneb omamoodi sissevaade teismelise noormehe hingemaailma, kes peab toime tulema mitme järjestikuse kaotusega ja kõigele vaatamata eluga edasi minema.

Tähelepanelikule lugejale võib Oliveri lugu kõlada tuttavalt. 2020. aasta sügisel tegi "Pealtnägija" lugude seeria Tallinnas elavast kahe lapse emast Marist, kes võitles nii enda elu kui ka oma laste eest. Hoolimata mitme kohtuastme otsustest, et Mari peab saama oma noorima lapsega suhelda võrdsetel alustel, keeldus isa rohkem kui pool aastat last emale näitamast.

"See poiss on selles mõttes väga lahe, et ta ei lase meil koos endaga vajuda masendusse, vaid suudab ikkagi näha mingit perspektiivi isegi siis, kui ema enam ei ole," arvas filmikriitik Tristan Priimägi.

Mägi ise Oliverile filmi ei näidanud. "Ma jätsin selle tema vanaema ja vanaisa otsustada, et kuidas ja millal nad seda talle näitavad. Minu teada vaatas ta seda pausidega ja nähtavasti neid emaga kohti ei vaadanud üldse. See on talle raske. Aga see on ka loomulik."

Eesmärk oli teha film, mis niigi palju läbi elanud last veel täiendavalt ei kahjustaks ja mille näitamist ei saaks kasuisa järjekordse hagiga keelata, ent mis samas pakuks tuge ja lootust noortele, kes on praegu sarnases olukorras nagu Oliver. Filmivõtted kestsid ligi kolm aastat ning Eeva sõnul sündis mitte ainult üks film, vaid ka sügav sõprus.

Mägi teada läheb Oliveril praegu väga hästi. "Ta on nüüd põhikooli ära lõpetanud. Ta on keskkoolis kümnendas klassis. Talle väga meeldib filmitegemine. Kui me käisime Itaalias koos festivalil, siis ta ütles, et ta tahab näitlejaks saada. Ühes minu lühifilmis oli tal ka väike roll. Muidugi ta igatseb oma õde. Tahaks tema kohta teada, õega suhelda, aga seda ta praegu teha ei saa."

"Pealtnägija" on ETV eetris kolmapäeval kell 20.05.