Veneetsia biennaalil Hollandit esindades paiknes Melanie Bonajo töö vanas mahajäetud kirikus, mis oli täidetud pehmete patjade ja siidist kardinatega, luues buduaarliku atmosfääri. Kumus on püütud sarnast meeleolu tabada, kuid siiski teatud erinevustega.

"Eks see koostöö algaski Veneetsia biennaalilt, kus me nägime seda teost, kus Kumu meeskond nägi seda teost ja sealt see idee idanema hakkaski," meenutas näituse kuraator Maria Arusoo. "Aga siia Kumu ruumide jaoks on see teos täiesti uuesti loodud. See viis, kuidas Melanie töötab, et tal on film ja siis ta loob sinna filmi," märkis ta.

"Ma arvan, et Kumu näituse fookus muutus eelkõige sellepärast, et siin saab näha nelja teost läbi kümne aasta. Ehk siis ta räägib laiemalt puudutusest, intiimsusest, meie suhtest keskkonnaga, meie suhtest üksteisega, meie enda kehaga. Kumu näitus on kindlasti laiema fookusega," märkis ta.

Näitusel esitatakse kunstniku dokumentaalfilme neljal erineval teemal – kõik seotud teatud vähemustega. Kumu direktori Kadi Polli sõnul on Kumu valmistunud, et näitus võib vajada teistsugust seletamist ja teemade lahti mõtestamist.

"Kui muidu kunstimuuseumi näitustel enamjaolt asju ei tohi puudutada või ei tohi neile peale istuda, siis siin justnimelt kõik need pehmed padjad ootavad istumist, ülilahedadalt disainitud ratastoolid ootavad kasutamist. Külastusjuhtide, kes on praegu selle näituse jaoks eraldi koolitatud, on ergutada seda ruumi kogema," rääkis Polli.

Näitus jääb avatuks aprilli lõpuni.