Palju õnne uue lühialbumi puhul! Millest "Buffering" inspireeritud on?

Kaarel Raud: Me hakkasime neid lugusid tegema enne kui meie esimene plaat välja tuli, sest mõned lood sündisid juba plaadile jõudmise mõttega, aga me ei viitsinud neid lõpuni viia ja nüüd on need on hästi kaua valminud.

Eeva Trei: Jah, kuskil kaks aastat oleme seda miniplaati teinud. Mulle meeldib see seedimise aeg, minu arvates on see muusika loomisel, eriti tõsisema muusika loomisel, väga vajalik. Ma arvan, et sinna said minu kõige halvemad ja kõige paremad mõtted kokku. Muusikutena me ka otsime oma suunda ja avastasime enda jaoks selle materjaliga midagi uut. See on kõik seda aega väärt olnud, ma arvan. 

Kui vaadata Spotify's lugude autorite nimekirja, siis seal on teie kõigi viie nimed (bändis mängivad veel ka klahvpillidel Miina Adermann, basskitarril Paul-Gunnar Loorand ja trummidel Karl-Markus Kohv - toim). Kuidas teie loomeprotsess välja näeb, kuidas muusika ja sõnad sünnivad?

Kaarel Raud: Protsess on vaevaline ja sõjakas, on hästi palju tülitsemist ja sellepärast otsustasime kõige olulisema osa ehk sõnad ja viisi jätta Eevale. Tema on väga enda käekirjaga. Aga muusikaliselt rääkisime kõik kaasa. 

Eeva Trei: Seekord oli päris segamini, sest üritasime midagi igaühe ajust välja võluda ja ühendada oma jõud sajaprotsendiliselt. 

Kaarel Raud: Mingi osa olime siinsamas Blindsoundi proovikas ja jämmisime, arendasime koos. Siis taandusime oma keldritesse ja üritasime omaette täpsustada vorme ja detaile. 

Kuidas te uuele kuulajale enda soundi täna kirjeldaksite?

Eeva Trei: Me oleme öelnud pikalt, et see on progepopp, mida me teeme. Me üritame enda jaoks popisoundi uuendada. Minu arvates üleüldiselt alternatiivi ja popi piir on hägustunud ja me üritame seal vahepeal olla. Me ise ka otsime muusikast midagi, mis üllataks või oleks põnev, räägiks sinuga. See on põhieesmärk. Me liiga palju vaeva ei näe, et ta kuskile žanrisse kukuks. Popil on ikkagi see, mis kipub masse kõnetama ja on kõige lihtsamini seeditav. Me tahame, et ükskõik kui keerulised meie mõtted on, et see oleks ikkagi seeditav nii meile kui teistele. 

Kaarel Raud: Et meist saadaks aru, jah. Kunagi, kui me bändiga kokku tulime, siis mulle seletati sellist kontseptsiooni, et teeme popmussi ja oleme raadiobänd. Aga kähku tuli välja, et keegi ei osanud seda teha. Nii et me petame ennast, üritame kirjutada järgmist smash'i, aga me ei tee seda, vaid me katsetame. 

Kui võrrelda uut lühialbumit debüütalbumiga, siis seda popi poole püüdlemist uuel lühialbumil nii palju kuulda pole. Kuidas te ise näete, kuidas need kaks väljalaset teineteisest erinevad?

Kaarel Raud: Kindlasti tuli seekord rahulikum. Minu meelest peaaegu kõik lood on 78 bpm tempoga. Sai palju mõtlikumalt lähenetud. Kui see albumikraam on taotluslikult hektiline, et saaks proovida kõike ja vaadata, mis juhtub, siis selle lühialbumiga tahtsime seda kõike rohkem mõtestada. 

Eeva Trei: Juba algusest peale tekkis see suund, et ta ongi rahulikum, tal on souli ja R'n'B noodid rohkem juures. 

Kas see on kontseptuaalalbum, plaanisite seda ühe ühise tervikuna?

Eeva Trei: Jah, see oli plaan küll, aga ega tegelikult ette ei tea, kuidas see välja kukub. Aga alateadvuses suunad end sinnapoole ja kõik kuidagi langes õigele kohale ja oli väga loogiline.

Kaarel Raud: On huvitav näha Eeva sõnade kirjutamise protsessi, sest ta arendab need välja, vahel muudab olenevalt proovist. Minu jaoks esimese hooga olidki need kõik eraldiseisvad lood ja tekstid ja siis hakkasid loomulikult üksteisega haakuma. 

Eeva Trei: See ei ole üldse tahtlik, aga võib-olla alateadvuses ikkagi tahad, et kõik sulle endale ka selgem oleks ja siis kirjutad samal ajal nelja lugu, siis teed erinevalt igaühte. Igaühel on oma suund, aga see on ülilahe, kui see kokku langeb hästi. 

Kaarel Raud: Jah, sa tahad kirjutada popiklassikat, aga paratamatult on sisemised maadlused ja need rändavad iga teksti peale välja.

Eeva Trei: Mulle lihtsalt meeldib väga see, kui keegi saab öelda, et see lugu on ajatu. Ma arvan, et see on meie jaoks ka suur püüdlus tunda ise, et see on midagi, mida ma kuulaks mitmete aastate pärast ikka veel. 

Aga mis sõnade kirjutamise puhul inspireerib ja kui oluline sõna teie jaoks üldse on? Kunagi "Muusikanõukogus" ütles keegi saatejuhtidest, et ta ei saa teie loo sõnadest hästi aru. Kas see on taotluslik?

Eeva Trei: Ma arvan küll. Seda olen palju kuulnud, et muusika, vokaal ja sõnad justkui võitlevad üksteisega. Aga nagu me ise ütleme, et me oleme popi ja alternatiivi piirimail. Mulle meeldib sõnu kirjutada, aga kui ma ise muusikat kuulan, siis on see kõik nagu suur tervik minu jaoks, ma ei nopi tihti välja sõnu, see lihtsalt pole minu jaoks oluline olnud. Aga võib-olla selle uue albumiga oli jällegi alateadlikult vaja enda jaoks tõestada, et äkki see saab olla olulisel kohal, ilma et ma tunneks, et seal mingi võitlus toimuks. Ma ei arva, et see on ka negatiivne, kui üks on olulisem kui teine. Aga siia plaadile on kindlasti südant puistatud. 

Mida sa oma lugudes siis puistad?

Eeva Trei: Nendes lugudes on nii kurvemaid kui rõõmsamaid teemasid, minu halvad ja head mõtted kõik korraga. Lihtsalt keeruline on olla tänases maailmas oma varastes 20ndates eneseotsingutel. Ma arvan, et sellega suhestuvad paljud, ka enda sõprade-tuttavatega on need ühised teemad. Kõik see, mida olen viimase kahe aasta jooksul seedinud, läbi elanud ja tunnetanud, on siia lugudesse pandud. 

Kaarel Raud: Sellepärast jäigi albumi pealkirjaks "Buffering" ehk laadimine. Me üritame laadida oma järgmised mõned aastad enda eludest valmis, kõik praegused mured läbi töödelda, kirja panna, edasi liikuda ja täiskasvanuiga peale laadida.

Ja kuhu Neon Fir liigub? 

Kaarel Raud: Ma arvan ise, et saab jälle mõelda. See lühialbum on jälle tugev ühtlustatud muusikaline väide, lõpetatud lause. On vaja hakata järgmist lauset kirjutama. Taandume jälle oma koduurgastesse ja mõtleme, mis on see uus asi, mis me tahame öelda, mis on väga vajalik. Ja äkki kedagi kotib ka. 

Kes teie eeskujud täna on, kelle poole vaatate?

Kaarel Raud: Üks on Hiatus Kaiyote, kes rakendab ägedalt džässilikku haridust, mõtet ja teeb sellest meeldivat muusikat. 

Eeva Trei: Jah, neil on mingi sound, mida ma pole varem kuulnud ja see on nii laia maailma ja paljude inimesteni jõudnud. See on meil ka sama eesmärk, et mitte teha kompromisse oma stiili ja muusikatunnetuses, aga olla võimalikult veenvad selles, mida ja kuidas me teeme.

Kaarel Raud: Teine on Thundercat, kes teeb täiesti enda asja ja teda ei huvita muu. 

Nüüd olete mõned aastad eesti muusikamaailmas toimetanud. Kui karm või tore see on? 

Kaarel Raud: Ma arvan, et ametlik oleks öelda, et oo ei, me oleme vaesed ja praktiliselt kodutud muusikud ja kuidas me küll hakkama saame, me sureme oma kunsti nimel, aga tegelikult on vähemalt meie bändil ohtralt vedanud. Inimestele on üllataval kombel meie muusika meeldinud, kuigi vahel ei tea, kas endalegi meeldib – seal on palju, mida on vaja läbi mõelda. Aga me oleme saanud oma praegused plaadid tehtud ja me ei ole vaesunud. Me oleme jõudnud õigete inimesteni, nii et tegelikult on tore. 

Aga need kanalid, kus saaksime päriselt olla ja olla nähtud, taanduvad vist vaikselt. Just oli uudis, et Spotify ei maksa enam tasusid välja artistidele, kes ei saa mingi teatud arvu kuulamisi loo kohta aastas. Võib-olla mõne meie looga reaalselt juhtubki see, et öeldakse, et sorri, seda lugu kuulati natuke vähe, sa ei saa raha selle eest. 

Eeva Trei: Mitte et me teeks muusikat ainult raha pärast. 

Kaarel Raud: Jah, me ei tee seda selle 0,004 sendi pärast.