Seda, mitu tööd tema ateljees on, Tihemets öelda ei oska. "Niiviisi on välja kujunenud, et kui ma teen üht tööd, siis sellest kujuneb seeria välja," märkis kunstnik, kes satub peaaegu iga päev oma ateljeesse. "Miski tõmbab siia," nentis ta.

Tänasel päeval tegeleb Tihemets suures osas kollažitehnikaga, mis tähendab seda, et ta lõikab oma vanu töid katki. "Kui tekib mingi idee, näiteks mul oli ingli seeria, siis ma leian vastavaid detaile ja hakkan nendest kokku panema," selgitas ta.

On öeldud, et just Tihemets oli see, kes 1960. aastatel Eesti graafikasse värvi tõi. Kunstniku sõnul ei olnud see teadlik plaan, vaid kujunes nii välja, kui ta eksperimentaalateljeesse viidi ja Voldemar Kannu ette lükati. "Sellest arenes üks tore ja suur koostöö. Voldemar Kann oli just Saksa sõjaväes olnud, Siberi laagrist tagasi tulnud ja ta oli nii innukas meister õppima. See oli imeline koostöö," meenutas ta.

Tihemetsa looming kaunistab ruume üle terve maailma. "Omamoodi uhke tunne oli, kui Veneetsia biennaalil osteti töö, mis läks ühte New Yorgi panka," tunnistas ta, kuid lisas, et see tekitas aga probleeme Moskvaga. "Kõik tööd, mis välismaale näitusele läksid, pidid olema Moskva kontrolli all. Hiljem tuli ka karistus – kolm aastat ei tohtinud oma töid välismaale saata, aga ma ei usu, et sellest nii väga kinni peeti."

Küsimusele, kuidas ta endiselt silmi säravatena hoiab, vastas Tihemets, et naudib kõike, mida teeb. "Igast asjast peab rõõmu tundma," rõhutas ta.