Vanemuises väikeses majas jõuab 9. detsembril publiku ette uuslavastus "Neljas õde", milles teeb kaasa ka hiljuti Bruno O´Ya stipendiumi pälvinud Maarja Johanna Mägi. Mägi on Vanemuises töötanud aastast 2020 ning teinud juba üle 10 rolli. Lisaks on ta ennast kinopubliku südamesse mänginud Melchiori saagas, aga ka ETV2 lastesaates "Luise ja Oliver".  

"Mulle väga meeldib, et ma saan teha palju tööd ja Vanemuine on seda võimaldanud, lisaks olen saanud teha ka kõrvalt projekte, aga vahepeal ma igatsen küll seda, et saaks rohkem ühele asjale keskenduda," ütles Mägi.

Lavakunstikoolis eelkõige ikkagi draamanäitlejaks õppinud Maarja leidis, et rolli loomine teatrilavastuse või filmi jaoks on üsna sarnased, kuid see, kas mängida mitmetunnist teatritükki või mängida kaamera ees, on siiski erinev.  "Näiteks Melchior - ma oled seal keskaegses maailmas ja minu taga on kõik ilus ja ehtne – see on see mida vaataja näeb, aga see, mida mina näen on ju kaamerad ja inimesed, kes teevad heli, valgust jne. Tuleb õppida, kuidas ümbritsev enda jaoks välja lülitada," rääkis ta. 

Maarja järgmine roll on lavastuses "Neljas õde" – poola autori tekst, ukraina lavastaja ning eesti näitlejad, kes kehastavad vene inimesi.  Maarja arvates saab seda materjali väga erinevalt vaadata ja erinevalt tõlgendada, aga tekstiga esmakordselt tutvudes talle see kohe meeldis, vaatamata üsna rajule keelekasutusele. "Ma alguses ikka mõtlesin, et kas see peaks mulle meeldima või kas ma julgen seda kuskil öelda, et mulle meeldib see tekst... Minu tegelane on Tanja ja kuna see on vihjamisi Tšehhovi "Kolme õega" seotud, siis minu tegelane on justkui noorema õe Irina vaste. Ta elab 90ndate Moskvas, väga rasketes ühiskondlikes oludes, vaesuses ja vägivallas. Aga ta ikkagi püüab oma unistuste poole minna," kirjeldas Mägi. 

Vanemuises mängukavas olevatest rollides toob Maarja eraldi esile "Niskamäe naisi". "See roll anti mulle kohe esimesel aastal, esimene suur roll suurel laval. See on väga suur amps mulle, aga mulle meeldib seda väga mängida."

Vaatamata oma üsna lühikesele karjäärile, on Maarjat juba mitmel moel tunnustatud: ta pälvinud Panso preemia, parima naisnäitleja tiitli filmiaasta auhindade jagamisel ja ka Bruno O'Ya noore filminäitleja stipendiumi. "Ma tegelikult ei tunne, et ma oleksin nii palju teinud, et ma oleks pidanud juba nii palju auhinnad saama," ütles Maarja ja lisas, et Bruno O´Yast ta enne stipendiumi saamist liiga palju ei teadnud. "Vanemad kolleegid on nüüd rääkinud, et ta oli suur näitleja, tegi suurtes filmides suuri osi - hästi glamuurne pilt tekkis temast. Aga tegelikult elas ta elu lõpus Annelinna väikeses korteris ja oli üsna unustatud. See kuidagi paneb mõtlema, et kas meil on ka praegu inimesi, keda oleme unustanud, keda ma ei mäleta ja siis, kui nad ära surevad, hakkame neid tunnustama. Tegelikult võiks juba enne surma neid inimesi rohkem esile tuua," arvas Mägi.