X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Arvustus. Punk-munk, deemon-naine ja potentsiaalne õigeusu propaganda

Nähtamatu võitlus
Nähtamatu võitlus Autor/allikas: Homeless Bob Production

"Nähtamatu võitlus" (Eesti, Läti, Kreeka, Soome), 1 h 55 min.

Režissöör ja stsenarist: Rainer Sarnet
Operaator: Mart Taniel
Produtsent: Katrin Kissa
Monteerija: Jussi Rautaniemi
Helilooja: Hino Koshiro.
Osades: Ursel Tilk, Ester Kuntu, Indrek Sammul, Kaarel Pogga jt.

Kinodes alates 8. detsembrist.

Arvustus ilmus Müürilehes.

Pole lihtne eesti komöödiafilmimaastikul laineid lüüa ja kinosaale täita, kui siinseid standardeid kujundavad ja latti hoiavad kõrgel saunalavavahesse kinni jäänud valge keskealise mehe munandid. Skene tippmargi ehk "Klassikokkutuleku" triloogia varju jäävad paljud, seni on selle kassahiti vaatajanumbreid suutnud ületada vaid "Tõde ja õigus". Edetabelitele otsa vaadates tundub Eesti keskmise kinoskäija maitse olevat tumedavõitu – kinno meelitavad must huumor ja tüviteksti(de) süngus. Filmitegijatel ei maksa siiski raskepärasusega liiale minna, sest näiteks sel sügisel esilinastunud "Tume paradiis" kadus kinokavadest üsna kiiresti. Detsembrikuu pimeduses Eesti kinolevisse jõudev Rainer Sarneti värske komöödiafilm "Nähtamatu võitlus" ei ole kaugeltki sama groteskne kui Sarneti varasem auhinnatud linateos "November", kuid seal leidub siiski elemente black metal'ist kuni nõukaaja rõhuvuseni välja. Eks aeg näitab, kas ja kuidas selline sümboolne kogus tumedust filmi populaarsusele mõjub.

Kogu filmi kireva sündmustiku sisu saab mahutada ühte korraliku nõukaaegse poejärjekorra pikkusesse lausesse: "Nähtamatu võitluse" mässumeelne peategelane Rafael (Ursel Tilk) saab Nõukogude-Hiina piiri ääres aega teenides külge kung fu pisiku, kuid satub teel koju hoopis õigeusukloostrisse, kus nähtamatut võitluskunsti valdavate munkade käe all lahtub tema kirglik soovunelm black-metal-kung-fu-ässa tiitlist ning algab elumuutev teekond alandlikkuse kui ülima seisundi poole. Kui loolt endalt metafoore laenata, on film võrreldav kloostri väärikaima munga Staretsi keskmise toidukorraga – kõigi soolaste ja magusate käikude segu ühes kausis. Kui Staretsi eesmärk oli mitte nautida toidu maitset, siis Sarneti puder ja kapsad õigeusumunkadest, heavy metal'ist ja nõukaajast on kvaliteetse komöödia gurmaanide jaoks maitsev kõhutäis.

Sõna on "Nähtamatus võitluses" muude väljendusvahenditega võrreldes piiratud ressurss – valitseb ajastutruu defitsiit, keegi ei ütle rohkem kui hädavajalik. Taolist minimalistlikku tunnetust võib märgata ka Sarneti verbaalsetes naljades, mis meenutavad oma täpse ja terava olemusega veidi stand-up-komöödiat. Lisaks nõukogude inimese sõnaahtruse matkimisele võib sellise lööklauselise stiili juuri otsida ka filmi helikujundusest. Täpsemalt Black Sabbathi lauludest (nt "Lord of This World" ja "The Wizard"), mille vahuvabad sõnad on konkreetsed ja tabavad. Tundub, et imiteeritud on ka vaimulike kõnepruuki, mis koosneb tihti vaid paikapanevalt lüheldastest ütlustest ja mõistatuste moodi tõdedest.

Maitse üle ei vaielda, huumori üle aga küll

Kuigi Sarnet on "Nähtamatut võitlust" tutvustavates intervjuudes jutustanud, et filmi valmimisprotsessi jooksul kohatud õigeusumungad ja muud pühakojalised oskavad huumorit hinnata, peab minu arvates peast ikka natuke jurodivõi [1] olema, et tänapäeva maailmas kellegi uskumuste üle nalja teha. Seda enam imetlen ma aga neid loojaid, kes suudavad hoolimata teatud inimgruppide pahameelest rebida ka õrnadest teemadest välja elegantseid kilde, millega irooniapositiivsemat seltskonda toita. Sarneti huumor ei naeruväärista õigeusku ega devalveeri selle tõsiseltvõetavust. Vastupidi, teatud nurga alt võib filmis näha hoopis religiooni halle alasid valgustava õppematerjali potentsiaali, nt seletatakse õpiklikult peatükkideks jaotatud linateoses korduvalt lahti õigeusuikoonidel kujutatud käemärkide tähendusi. Lisaks tekitavad filmi multikalikud sündmused äratundmisrõõmu ja see on kiirtee noore vaatajani – pelmeenitreening meenutab kangesti stseene "Kung fu pandast" ning Staretsi (Indrek Sammul) tegelaskuju sarnaneb välimuselt väga Gandalfiga "Kääbikust". Veel enam, juukseid viskavad punk-mungad teevad õigeusu vaataja jaoks niivõrd atraktiivseks, et "Nähtamatut võitlust" võiks vabalt propagandaks nimetada. Filmi režissöör on ise elav näide selle reklaami mõjususest, Sarnet tunnistas nimelt Sirbile antud intervjuus, et temast sai filmi tegemise käigus õigeusklik. 

"Nähtamatu võitluse" tiktoklikult hoogsa tempo, rõõmsa värvigamma ja krutskeid täis tegelaskujudega maailma sisse mahtus ka hetki, kus kõht ei tõmmanud krampi mitte naerust, vaid valust. Räigeim maksahaak oli stseen, kus peategelane Rafael sundis oma silmarõõmu Ritat (Ester Kuntu) istuma taburetile, kuhu ta oli tühjendanud äsja tomatikastmega kalakonservi. Üleüldse kandis naine filmis deemoni rolli, ta oli maine ahvatlus, millest üks mungaks pürgija peab kindlasti loobuma. Siinkohal on eriline rõhk sõnal "kandis", sest tegelikult oli filmi sõnum see, et suurimad deemonid on meie endi mõtted. Hoolimata sellest arusaamast jäi mind kokkuvõttes ikkagi kriipima, et kõikide "naine kloostris" peatükkide pealkirjad on seostatud deemonitega, sest ma pole kindel, et filmi vaatama juhtuvad (mitte kala)konservid alltekstide hoomamiseks piisavalt läbinägelikud on. Tõele (ja õigusele) au andes olen ma aga siiralt õnnelik Ester Kuntu üle, kel ikka tööd jagub, kui on vaja jälle eesti mehe küljeluud mängida. Samuti oli "Nähtamatu võitluse" deemon-naisele loodud võluv karakteerne koreograafia talle kindlasti huvitav väljakutse, seega suures plaanis võib olukorraga rahule jääda küll.

Filmitegija pole mingi jumal, ta on vähemalt sama haavatav ja paheline kui tema loodud tegelaskujud. "Nähtamatu võitluse" võtteplatsil toimunust valmis ka loodusdokumentaali stiilis tudengifilm "Rainer Sarneti nähtamatu võitlus" (režissöör Gert Põrk), mis jälgib oma loomulikus keskkonnas aeg-ajalt loomahääli tehes ringi möllavat musta peapaelaga Sarnetit kui eesti filmitegijate haruldase liigi isendit nii loominguliste heitluste kui ka heureka-hetkedel. Ka film ise on ühe lennuvõimelisi lihtsurelikke kujutava teose kohta üllatavalt realistlik. Loo tegelaskujud on vabastavalt ebatäiuslikud – nende teekond oma tahte saavutamiseni pole valutu sõit punktist A punkti B, vaid meenutab pigem peategelase Rafaeli punase sapaka sisyphoslikku mäest üles lükkamist. Film annab ka vaimulikele võimaluse inimlikkust varjav pühapaiste maha raputada ning tunnistada, et isegi kõige vagam munk pole kadeduse vastu immuunne ning loobib kloostri hierarhilises võimuvõitluses ligimesele kaikaid kodaratesse. Samas polnud taoline inimlike vigade portreelugu kuskilt otsast depressiivne, vaid tuletas pigem meelde, et lonkav inimloomus ongi normaalsus ning kui olukord nõuab, saab seda treenida suitsuvorsti ja viinaga.

[1] Püha hull.

Toimetaja: Neit-Eerik Nestor

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: