Meieni saksa keele vahendusel jõudnud sõna meister lähtub ladinakeelsest sõnast magister, mis oli alguses kasutusel tähenduses 'usutseremooniate ja riituste juhataja', hiljem aga sõna kasutusala laienes. Nüüdisajal teame, et meister on keegi, kes on milleski väga osav, vilunud – olgu siis kunstis või muusikas, käsitöös, spordis või tegelikult ükskõik millises valdkonnas. Endisajal viidati sõnaga meister ennekõike väljaõppinud käsitöölisele, kes oma koolitusteekonna lõpus pidi tegema meistritöö, aga mitte tingimata – meister võis olla ka lihtsalt wiks teggia, nagu võime näha mahukas eesti-saksa sõnastikus, mille koostas vaimulik Salomo Heinrich Vestring kolmsada aastat tagasi. Millistest meistritest võime leida jälgi 17. ja 18. sajandi eesti keele sõnaraamatutes?

Kuuest eesti keelt sisaldavast sõnastikust, alates Heinrich Stahli 1637. aasta sõnastikust kuni August Wilhelm Hupeli 1780. aasta sõnastikuni, leiame ligikaudu tosin liitsõna, mille järelosa on meister. Neis on tihti lähtutud saksa keele eeskujust. Nii sai Bürgermeister'ist eesti keeles pormeister 'rae vanemliige; linnapea', sõnast Drucker tuletati trükmeister. Ja näiteks maksukoguja ehk rentmeister ning ratsaväeohvitser rittmeister kirjutati eesti ja saksa keeles samal kujul. Saksa Schulmeister'ist on eesti keeles saanud koolmeister, õpetaja. Mõnevõrra eestipärasemad on nahaparkija ehk parkmeister ja puuseppmeister. Heinrich Göseken nimetab oma 1660. aasta sõnastikus ka sõna veomeister, mis viitas kaalukoja ülemale ehk kaalumeistrile. Aadlike juures olid aga ametis roameister, keldrimeister, hoovimeister ja tallmeister, teisisõnu peakokad, keldriülemad, mõisavalitsejad ja hobusetallide ülemad.

Võrdluseks: praegu mahukaimas eestikeelses sõnastikus, EKI ühendsõnastikus Sõnaveebis, on 116 erinevat meister-lõpulist liitsõna, näiteks stiilimeister, nagu Friedebert Tuglas ja Andrus Kivirähk. Peale nende leiame sealt veel 34 meister-algulist sõna ja tuletist, näiteks meisternaiskond ja meistrikursus.

Meister-lõpuliste sõnade suhteliselt vähene hulk vanades sõnastikes ei tähenda, et meistreid endid vähe olnuks. Küllap oli neid palju teisigi, ka eesti keeles, aga sõnastike autorid on teinud neist oma valiku. Ajapikku on selle sõna tähendused mitmekesisemaks muutunud: tänapäeval räägime näiteks maailmameistritest ja toonmeistritest, ent ka pankrotimeistritest. Lõppu ei näi meistritele tulevat, sest uusi eluvaldkondi, milles viksiks tegijaks saada, tekib ajapikku üha juurde.