"Mina olen muidugi pikalt maalinud, esimesed pildid tegin 1999. Isa Vilen on terve elu olnud suur maalikunsti austaja. Tal olid kodus olemas kõik transavangardi, sürrealismi ja hüperrealismi maalikunsti albumid, mida me koos vaatasime, kui olin laps. Maailma hakkas isa Ando Keskküla utsitamise peale," rääkis August, kelle kingitud lõuendid võisid isale samuti väikese tõuke anda. 

Augusti poeg Alberto on praegu 14-aastane ning alustas maalimisega neli aastat tagasi. "Ta tuli minu juurde ja ütles, et kuule, ma tahaks ka maalida. Mina andsin talle väikese lõuendi. Ta oli hästi enesekindel ja juhendamist väga ei tahtnud. Läks mõnda aega mööda ja siis nad hakkasid minu isaga koos maalima, nii et üks on laua ühes otsas, teine teises otsas ja filosofeerivad."

Sageli toimetavad kolm põlvkonda ühes ateljees, aga mitte ühel ajal. "Me oleme isaga hästi erinevad inimesed, mina olen hästi pedantne, et kõik värvipotsikud peavad olema korralikult süstematiseeritult rivis, aga isal vedelevad värvituubid ja kõik pidid maas, nii et selles mõttes me ühel ajal ei tööta," muheles kunstnik. 

Oma loomingu jaoks leiab August inspiratsiooni argipäevast. "Mulle meeldib selline tavaliste inimeste argipäeva sigin-sagin - keegi istub kohvikus või läheb üle tee, noored baleriinid arutavad trennis midagi, ma olen inimeste jälgija tüüp. Isa tööd on rohkem universaalsemad või ajatumad," tõdes Künnapu, kes on oma maalidel sagedasti ka erinevaid spordialasid kujutanud. "Keegi luges kunagi kokku, et umbes 20 spordiala olen läbi aegade maalinud  - teivashüpped ja jalgpallurid ja jooksjad. Mind huvitab spordidünaamika peatamine," lisas ta. 

"Minu eesmärk kunstnikuna on julgustada inimest olema tema ise. Ükskõik, kas ta on koristaja või bürootöötaja või jalgpallur või mingi loomevaldkonna esindaja. Julgustan leidma enda sees loomeenergiat, seda kuidas olla loominguline ja omanäoline."