Melanie Bonajo: inimkeha on ime

Üks sinu loomingu suundi on uurida, kuidas ühiskonna tehnoloogiline progress on meid inimestena mõjutanud. Näiteks kuidas süvendanud võõrandumise tunnet ja kuidas oleme indiviididena kaotanud ühtekuuluvustunde. Kuidas on sinu hinnangul tehnoloogia meid mõjutanud ja mil moel sa oma töös sellele teemale lähened?

Meil on teatud arusaam ühendusest, mille kaudu oleme pidevalt kättesaadavad — telefon on muutunud peaaegu meie lisajäsemeks ning selle abil oleme alati teiste inimestega ühendatud. Sellest on aga puudu füüsilise ühenduse tunne. Meie närvisüsteem on loodud olema koos, olema osa kogukonnast. Me õpime just teiste inimestega koos olles.

Digitaalne ruum on ühendatud, aga sellel ei ole keha, see ei ole füüsiline. Meil on aina vähem võimalusi õppida kuidas end turvaliselt ja ühendatuna tunda ning kuidas mõista ja tunda kuuluvust füüsilises ruumis koos teiste inimestega. Ruumidest, kus tunda lähedust ja hoitust, on näiteks minu elus olnud tükk aega suur puudus. Niisiis asusin teekonnale leidmaks ruume, kus saaksin teiste inimestega ühendatud olla — ühenduse all ei pidanud ma silmas pelgalt seksuaalset või romantilist suhet, aga ka hetki, kus kogesin lähedust, mis sarnanes rohkem lapsepõlvekogemustele sõpradega.

Lapsepõlves ei olnud meil selliseid piire, puudutusel ei olnud (veel) seksuaalset alatooni. Janunesin taolise süütuse järele ja mõistsin, et seda ei olnud. Olen sensoorne inimene — mulle meeldib inimesi puudutada ning mulle meeldib, kui mind puudutatakse ja hoitakse. Niisiis tahtsin eemaldada puudutuse seksuaalsest kontekstist ja luua sellest justkui uue keele, mida saab õppida. Puudutuse nautimiseks on ka palju muid viise: näiteks massaaž või üksteise hoidmine. Asusin teekonnale, et luua ruume, kus saaksin seda kõike kogeda. Mõistsin siis, et paljudel inimestel on sellised soovid.

Vaadelgem seda küsimust hormoonide vaatevinklist — see telefonide tekitatud (digitaalne) ühendusruum ja kogu digiruum üldiselt tugineb dopamiini nimelisele hormoonile. See on teatud määral joovastav. Hormoon, mis on seotud sidemete, usalduse ja turvatundega füüsilises ruumis, on oksütotsiin. See on olemuselt teistsugune. Hetkest, mil suhtesse lisandub füüsiline mõõde (puudutus), suurenevad minu arvates turvatunne, kuuluvus, austus, lõõgastus ja teineteise mõistmine. Ebamugavust väljendada on mugavam ning igasuguseks taastumiseks on rohkem ruumi. Mulle tundub, et digitaalne ruum on palju ebaturvalisem ning tihti on siin paika pandud võimudünaamika — kedagi hoitakse väiksena ja teist n-ö suurena, tihti seoses soo ja seksuaalse orientatsiooni küsimustega. Kui luua turvaline ruum, hakkab see dünaamika muutuma.

Kõik need mõtted on näituse põhitöö "Kui keha ütleb Jah" aluseks. See teos jäädvustab hetke, mil inimesed tunnevad end pärast teraapiatöötuba turvaliselt ja oma kehas hästi. See oli sotsiaalne eksperiment, kus kinniseotud silmadega õliga kaetud inimesed avasid end võhivõõrastele ja lubasid end samal ajal filmida.